Selle postituse kirjutamine venib mul tõenäoliselt mitme päeva peale... Minu jaoks ei olegi iseenesest see kirjutamine hirmraske (nojah, alati saaks muidugi paremini kirjutada ka...), pigem võtab ta lihtsalt palju aega, mida mina soovin hoopis magamiseks kasutada. Nii juhtubki, et pühapäeval alustatud blogipostitus lõppeb hoopis teisipäeval :)
Esmaspäeval tehti minuga intervjuu kohalikku suurde ajakirja Nice-matin. Artikli põhiidee seisneb selles, et mulle on hädasti vaja vahetusperekonda ja ma olen hästi tore.
Kolmapäev oli üks tõeliselt kirev päev. Hommik algas kehalise kasvatuse tunniga. (Eelneval nädalal tuli valida endale sobiv kava: kas Akrobaatika-Lihastreening(?)-Korvpall või Võrkpall-Kõrgushüpe-Lihastreening. Et esimesel trimestril tegeldakse vaid akrobaatika või võrkpalliga, valisin võrkpalli. Akrobaatikat tehakse algusest peale gruppides, kellega koos eksam sooritatakse, aga mina ju eksameid ei tee.) Kuigi mulle endale tundus, et väga midagi välja ei tulnud, otsustas õpetaja, et mängin väga hästi ja küsis korduvalt, et ega ma ikka kusagil võrkpallitrennis pole käinud (ega ei ole küll, see on lihtsalt see, kui satud Oliver Jakobsoni malevasse ;) )
Sellega oli minu jaoks koolipäev läbi ja võtsin suuna mere poole. Istusin üksi seal kivide peal, sõin oma kodust kaasa võetud toitu, jalutasin ringi ja tegin pilte, kui äkki istus minu kõrvale üks tumedanahaline kanepit suitsetav mees ning hakkas juttu rääkima. ("Ma tean, et ma näen kahtlane välja, aga ma ei ole mingi kriminaal!") Otsest ohtu ma temas ei näinud, sest lisaks kõigele istusin väga avalikus kohas. Seega otsustasin olla valvas, hoida distantsi ja kuulata, mis tal rääkida on. Mees oli pärit Madagaskarilt, aga juba viimased neli aastat mööda maailma ringi reisinud. Põhimõtteliselt läheb, kuhu jalad viivad ja tutvub seal inimestega, kes teda mingile uuele seiklusele kutsuvad jne... Nähes, kuidas ma teda kuulates mõtlikult merd jälgin, küsis ta minult, kas ma igatsen väga oma kodu. Sellele küsimusele vastan alati "Ca va!" Saan hakkama.
Cannes'is sõin veel jäätist, hüppasin taaskord läbi FNACi poest, ostsin ühe imearmsa telefonikatte ja läksingi bussi peale. Bussipeatuses võtsin taskust välja kõrvaklapid, et muusikat kuulama hakata. Sõit Grasse'i võtab keskeltläbi tunnikese ja muusika kuulamine on selle aja sees parim ajaviide, mõtlesin sellega juba oodates algust teha. Kõrvaklappe taskust välja tõmmates pöörasin ekstra tähelepanu sellele, et samas taskus asetseb ka mu bussikaart, mida ma kohe kindlasti ära kaotada ei taha. Järsku aga avastasin, et ootan vales peatuses, jooksin ruttu õigesse kohta bussile ja... Kaart oligi läinud. Kadunud. Järgmine buss tuli pooleteise tunni pärast, seda aega ma oodata ei soovinud, seega maksin oma 1.50 ja sõitsin koju. Nüüd hakkangi iga bussisõidu eest seda hinda maksma, sest uut kaarti ma ei saa. Oh mind küll!
Õhtul käisin veel tennist ka mängimas, ühe sümpaatse härrasmehega, kes muuhulgas sai mind autoga väljakuteni viia ja koju tagasi ka tuua. Mängisime liivaväljakul, esialgu lõime niisama palli, aga minu soovi kohaselt tegime ka ühe matši (kuna ma ei ole ikka väga kaua mänginud, ei ole mul tegelikult ilmselgelt mitte mingisugust tunnetust ega kindlust selle jaoks ja mitte mingisugust võistlusnärvi ka ei tekkinud). Kaotasin 6:3 6:3, aga endal silmad särasid peas. Õde oli mult varem küsinud, kas igatsen tennist (otsetõlge prantsuse keelest on vägaväga armas: "Kas tennis on sinust puudu?"). Jah, oli küll puudu, ma tundsin seda väga tugevalt.
Õhtusöögiks sõin verivorsti! Õnneks keegi hapukapsast ega pohlamoosi kõrvale ei pakkunud, ma ei ole just nende asjanduste suurim fänn...
Isa käis vahepeal Münichis tööreisil (nagu ta ise ütles, tähtsate ninadega rääkimas sellest, kuidas projekt ei suju) ja kui ta tagasi tuli, oli rõõm suur. Hakkan vaikselt taipama, kuidas see kahe vanemaga elu käib... Meile õega kahepeale tõi ta Saksamaalt ühe suure Toblerone šokolaadi, nii armas. Kahjuks aga ei võta ükski siinne šokolaad ära minu Kalevi-igatsust (khmkhm, kui keegi peaks tahtma mulle kingitust teha, saatke julgelt Eesti šokolaadi ja komme, aitäh)
Reede õhtul vaatasime õega mingit anime filmi, "Steamboy". Prantsuse keeles ja prantsuse subtiitritega on tõeliselt mõnus vaadata isegi, kõigist sõnadest muidugi aru ei saa, aga selle teadmise blokeerin sujuvalt enda jaoks ära ja kuna öeldu ideest saan aru, on kõik korras.
Laupäeva hommikul lasti mul end mõnusasti välja magada ja siis läksime emaga üritusele nimega Forum des Associations, mis oli põhimõtteliselt üks suur infomess: suur hulk Grasse'i klubisid ja organisatsioone tegid seal endale reklaami (isa oli ka seal, tutvustas oma skaudigruppi). Leidsin sealt kaks koori, mille proovid on meile lähedal ja mulle sobivatel aegadel, ühe proovis käisin esmaspäeval ja teist lähen uudistama neljapäeval. (Täiskasvanutekoorid muidugi, koorilaul ei ole siin ülearu populaarne ja lastekooride proovid toimuvad minu jaoks liiga vara.) Ema registreeris end mingile fitness'i moodi asjale. Kusjuures, tegelikult me läksime sinna lihtsalt sellepärast, et seal pakuti suupisteid ja juua.
Pildil võib näha mind ühe provanssaali rahvariietes tädikesega, neid oli seal messil täitsa mitu ja nad olid kõik sama kasvu. Panna tähele, et tema kannab kontsi ja mina tenniseid. Lisaks, nagu mu näost näha võib, ei olnud seal just külmkapitemperatuur- ma ei tea, kuidas tema seal neis riietes vastu pidas.
Veel käisime mingis provanssaali muuseumis. (Tegelikult tahtsime minna koju sööma, sest kell oli juba lõunasöögiks niigi hiline, aga... Oih?) Meile tehti giidiga tuur (külastajaid oli 5), räägiti natuke vanast provanssaali majapidamisest, näidati nende kappe koos iseloomulike sissegraveeritud peekrite, oliivipuu okste ja viinamarjadega, magamistubasid, kööki jne. Oliiviõli valmistamisest räägiti ka. Ja hiljem tegime ise sellist asja nagu Tapenade, mis on uhmerdatud möks oliividest, kapparitest ja anšoovistest. Ja siis saime selle ära süüa (kell oli selleks hetkeks juba kolm läbi, nii et kõht oli ääretult tänulik).
(Sidenote: kui sa siiamaani päriselt ka kogu mu teksti läbi loed, siis sa suurima tõenäosusega oled mu emme või mõni parimatest sõpradest... Äitäh, et te olemas olete, ma armastan teid tohutult!!!)
Pühapäeval tuli meile külla peretuttav Natalie, kes on inglise keele õpetaja ja mingi osa oma elust elas Californias. Talle meeldib väga rääkida. Väga. Sõime koos lõunat ja siis sõitsime Antiibidesse (õde jäi kahjuks koju õppima, ta võtab ikka väga tõsiselt seda lõpuklassi, aga ma arvan, et see on hea). Seal jalutasime tunnikese turistirajal, seekord ei olnudki mingeid mägesid, aga too päev oli jällegi väga palav ja niiske. Vägaväga ilus oli, siit tuleb kohe mitu pilti. Toredaid autosid oli ka, Rolls Royce'id ja Porched reas.
Pärast läksime ujuma ja siis koju tagasi, et ka mina saaks õppima hakata: ema palus ka minul kirjutada ST2S'i kirjand kanepi vastu võitlemise meetoditest ja nende vajalikkusest. Kirjutasin 6lk asemel ühe, aitab küll, kusjuures teksti prantsuse keelde tõlkimine ei olnud mitte see kõige raskem osa... Järgmiseks teisipäevaks tuleb teha mingi sarnane tekstianalüüs ja -süntees filosoofias. Jess.
Esmaspäeva hommikul bussi peale jalutades ütles Isabelle mulle, et "noh, 2 nädalat kooli möödas ja juba sa saad näha, milline siin on...". Ma ei saanud esialgu täpselt aru, mida ta sellega mõtles, aga siis jõudsime bussi ja hakkaski draama pihta. Üks tema "sõbrannadest" klassis otsustas terve bussisõidu vinguda ja möliseda ja nüüd nad ei räägi omavahel. Prantsuse koolis on kõik jaotunud gruppideks ja kui grupisiseselt tekib tüli, ei jõua Saatan ise ka enam järge pidada. Minu klass on muidugi veel eriti draamale spetsialiseerunud...
Noh, saingi vist kõik oma jutud räägitud. Nädala pärast jälle!
Bisous :*
Elo Maria
Isa käis vahepeal Münichis tööreisil (nagu ta ise ütles, tähtsate ninadega rääkimas sellest, kuidas projekt ei suju) ja kui ta tagasi tuli, oli rõõm suur. Hakkan vaikselt taipama, kuidas see kahe vanemaga elu käib... Meile õega kahepeale tõi ta Saksamaalt ühe suure Toblerone šokolaadi, nii armas. Kahjuks aga ei võta ükski siinne šokolaad ära minu Kalevi-igatsust (khmkhm, kui keegi peaks tahtma mulle kingitust teha, saatke julgelt Eesti šokolaadi ja komme, aitäh)Reede õhtul vaatasime õega mingit anime filmi, "Steamboy". Prantsuse keeles ja prantsuse subtiitritega on tõeliselt mõnus vaadata isegi, kõigist sõnadest muidugi aru ei saa, aga selle teadmise blokeerin sujuvalt enda jaoks ära ja kuna öeldu ideest saan aru, on kõik korras.
Laupäeva hommikul lasti mul end mõnusasti välja magada ja siis läksime emaga üritusele nimega Forum des Associations, mis oli põhimõtteliselt üks suur infomess: suur hulk Grasse'i klubisid ja organisatsioone tegid seal endale reklaami (isa oli ka seal, tutvustas oma skaudigruppi). Leidsin sealt kaks koori, mille proovid on meile lähedal ja mulle sobivatel aegadel, ühe proovis käisin esmaspäeval ja teist lähen uudistama neljapäeval. (Täiskasvanutekoorid muidugi, koorilaul ei ole siin ülearu populaarne ja lastekooride proovid toimuvad minu jaoks liiga vara.) Ema registreeris end mingile fitness'i moodi asjale. Kusjuures, tegelikult me läksime sinna lihtsalt sellepärast, et seal pakuti suupisteid ja juua.Pildil võib näha mind ühe provanssaali rahvariietes tädikesega, neid oli seal messil täitsa mitu ja nad olid kõik sama kasvu. Panna tähele, et tema kannab kontsi ja mina tenniseid. Lisaks, nagu mu näost näha võib, ei olnud seal just külmkapitemperatuur- ma ei tea, kuidas tema seal neis riietes vastu pidas.
Uhke vanaaegse konservatooriumi mittemidagiütlev sissekäik. Kass pidavatki selle juurde käima.
(Sidenote: kui sa siiamaani päriselt ka kogu mu teksti läbi loed, siis sa suurima tõenäosusega oled mu emme või mõni parimatest sõpradest... Äitäh, et te olemas olete, ma armastan teid tohutult!!!)
Pühapäeval tuli meile külla peretuttav Natalie, kes on inglise keele õpetaja ja mingi osa oma elust elas Californias. Talle meeldib väga rääkida. Väga. Sõime koos lõunat ja siis sõitsime Antiibidesse (õde jäi kahjuks koju õppima, ta võtab ikka väga tõsiselt seda lõpuklassi, aga ma arvan, et see on hea). Seal jalutasime tunnikese turistirajal, seekord ei olnudki mingeid mägesid, aga too päev oli jällegi väga palav ja niiske. Vägaväga ilus oli, siit tuleb kohe mitu pilti. Toredaid autosid oli ka, Rolls Royce'id ja Porched reas.
Prantsusekeelne tekst hoiatab: "Sõbrad turistid, teie enda huvides ärge jätke midagi oma sõidukisse"
Inglisekeelne tekst hoiatab: "Palun ärge jätke midagi väärtuslikku oma sõidukisse"
Hmm...
"Ära ole igav, tee hei-hei!"
Esmaspäeva hommikul bussi peale jalutades ütles Isabelle mulle, et "noh, 2 nädalat kooli möödas ja juba sa saad näha, milline siin on...". Ma ei saanud esialgu täpselt aru, mida ta sellega mõtles, aga siis jõudsime bussi ja hakkaski draama pihta. Üks tema "sõbrannadest" klassis otsustas terve bussisõidu vinguda ja möliseda ja nüüd nad ei räägi omavahel. Prantsuse koolis on kõik jaotunud gruppideks ja kui grupisiseselt tekib tüli, ei jõua Saatan ise ka enam järge pidada. Minu klass on muidugi veel eriti draamale spetsialiseerunud...
Noh, saingi vist kõik oma jutud räägitud. Nädala pärast jälle!
Bisous :*
Elo Maria
No comments:
Post a Comment