Praeguseks olen ilusti lõplikult uue pere juurde kolinud ja esimene uue veerandi koolinädalgi läbi saanud. Koolivahetuse kohta ei tea aga siiani midagi (et noh, millal vahetan või millisesse kooli lähen või kas üldse vahetan...) Igatahes, nagu lubatud, jutustan nüüd oma teisest vaheaja nädalast.
kiisu tervitab ka
Esmaspäeva hommikul oli õe suurim soov minuga sulgpalli mängida, aga olime varem kokku leppinud, et kui keegi perest peab Grasse'i sõitma, viib mu ära ja nii ei pea keegi spetsiaalselt minu pärast kusagil edasi-tagasi sõitma, niisiis viis ema mu kohe hommikul jälle esimese pere juude. Hommikul olin just küsinud, et kuidas prantsusekeeles pakki nimetatakse ja maininud, et mu ema saatis mulle ühe, peaks varsti kohale jõudma. Jõudiski, umbes tunnike pärast seda, kui olin lahkunud ja nii pidin ootama täitsa nädala lõpuni, et see avada.
Olin ühel päeval Isabelle'ile laenanud oma uut pusa ja nüüd ta otsustas, et tema tahab ka taolist. Sattusimegi siis poodi pusaotsingule, kus ma õpetasin oma kaaslastele hea nipi: kui tahad midagi sooja ja mugavat, mine otsejoones poiste-/meesteosakonna poole (tüdrukute poolel on vist kõik sitsi-satsiline, litritega, võrgust või vaevalt nabani...). Nüüd meil siis ongi üks pusa sama (et noh, jääb pärast mind meenutama ka ja nii... :D ).
Hiljem läksime ja korjasime rongijaamast peale vend Josephi ja tema brasiillasest sõbra Thyago. Thyago on küll Prantsusmaal elanud ja ülikoolis õppinud juba 7 kuud, aga teeb rääkides rohkem vigu kui mina (samas, ta räägib soravamalt jällegi... see vist tulebki ajaga). Nii juhtus, et saime Isabelle'iga mõnusasti naerda, kui Thyago väga tõsise näoga jutustas oma iPhone'i hingest ja Brasiilias söödavast lehmataignast.
Pärast mõningast külas ringi jalutamist (mis just väga kaua kesta ei saa, see on nii pisike lihtsalt) läksimegi uudistama üht rajakest, mis viis Gourdoni kohal asuva mäe tippu, kus sõime lõunat. Ronides kartsin hirmsasti oma hüppeliigese pärast, lisaks on poisid oluliselt kiiremad ja pikajalgsemad ja vastupidavamad kui mina, seega olin ikka hädas küll sinna üles ronimisega.
Vahetusaasta ei ole ainult lust ja lillepidu, tihti on ikka päris kurb ja raske ka olla. Aga kui sa leiad end sellise vaatega mäe otsas rahulikult jalgu kõlgutamas ja piknikku pidamas... Ei loe, et nii külm oli, et kahe pusaga lõdisesin, mõtteis oli ainult see, kui kaunis maailm on ja kui palju mul on vedanud, et mul üldse on võimalus seda kõike näha. (Aitäh, emme!)
Õhtupoole külastasime Antiibe (seal linnas ma polnudki varem käinud, ainult ühel poolsaare moodi asjal jalutamas). Mingit erilist muuseumide külastamist ei olnud, sest kuigi minule on nad enamjaolt tasuta, maksavad täiskasvanud tihti korralikku hinda ka pisikeste muuseumide eest. Seega jalutasime niisama ringi, imestasime sadamas seisvate jahtide üle, sõime Nutellaga kreppe (seda polnud ka veel siinoleku ajal teinud) ja leidsime üles ka paar pisikest tänavat, millest ema varem rääkinud oli, kus majad on üleni kaunistatud ronitaimede ja lillepottidega. Tõeliselt armas ja prantslaslik.
väike miljardäride nurgake sadamas
sellel tänaval, kus kõik kohad lilledega täidetud
Muuseas, samal päeval oli ka Thyago kahekümnes sünnipäev. Ema küpsetas koogi ja laulsime õhtul sünnipäevalaulu.
Kolmapäeval sõitsime Thyagoga kahekesi Monacosse. Kahekesi sellepärast, et tema tahtis väga Monacosse minna, aga Joseph samas jällegi absoluutselt ei tahtnud (ja koolitööd oli tal ka palju). Siis leitigi lahendus, et mina pole ju ka käinud ja eks läheme siis koos. Algul natuke kartsin, sest siin ei ole ma ammu pikemaid vestlusi pidanud, ammugi mitte aktsendiga rääkiva brasiillasega... Mida ma ütlen? Kuidas ma terve päeva nii sisustada suudan, et liiga awkward ei hakka jne?
Tegelikult oli muidugi väga tore ja mingeid probleeme ei olnud. Külastasime lossi, kus elab Monaco prints, nägime poolkogemata ära valvurite vahetuse (üldse mitte sama turistikas kui Londonis, ei teagi, kas see on hea või halb).
Käisime katedraalis, kus leidsin ühe suveniirmedaljonide automaadi, mis tegi päeva kohe niii ilusaks! (Kes ei tea, siis suveniirmedaljonid on sellised suuremat sorti kuldsed mündid, millele on graveeritud mingi pilt, mis seostub kohaga, kust see saadud on. Mina kogun neid münte, emme kindlasti saab aru, millist rõõmu veel ühe nägemine valmistas.)
Monte-Carlot ja seal asuvat maailmakuulsat kasiinot nägime loomulikult ka (juba ainuüksi kasiino ette pargitud autod on eraldi vaatamisväärsus). Mind sisse ei lastud, aga Thyago käis küll, mängis 15 eurot ka maha. Samal ajal jalutasin mina niisama läheduses ringi. Kohtasin kahte mustanahalist, kes tahtsid minuga pilti teha, sõbraks saada, mind Aafrikasse külla kutsuda... (Pean mainima, et neist oli päris tark pilti varjus teha... Minu kõrvale jäi reaalselt ainult üks suur must laik. Aga ma vist olingi tähtsam.) Pärast siis peitsin end pidevalt nende eest, sest Monaco on nii väike (195 hektarit), et pidevalt põrkasime igal pool samade inimestega kokku.
auto juurde oli jäetud silt, mis palus umbes 10+ keeles autot mitte puutuda
Kuidagi sattusime ka lõbustusparki maa ja taeva vahele kõrge posti otsa keerlema...
Õhtul mängisime lauamänge ja näitasin kõigile tantsupeo videosid. Laulupidu olid nad küll juba näinud, aga miskipärast ei oodanud nad siiski tantsupeost midagi erilist, pigem väikeseid gruppe tantsimas tavalisi tantse. Noh, üllatusmoment täitsa oli.
Reedel käis Isabelle oma sünnipäevakingitusena paraplaaniga lendamas. Koht oli imeilus, natuke Monacost ida poole, vaatega merele ja Monacole. Hüpatakse kõrgelt järsult mäenõlvalt ja maandutakse rannas. Kui pärast mõningaid otsinguid Isabelle'i üles leidsime (selle asemel, et järgida GPSi pakutud teekonda, kästi ots ümber pöörata ja järsku ilmnes teele mustmiljon probleemi ja 15 minuti teekond võttis nii umbes tunnikese), tegime veel linnas väikese paaritunnise jalutuskäigu ka.
aitasime instruktoritel paraplaanikotte kanda
Laupäeval külastasime Nizzas muusikafestivali "C'est pas classique!" ehk "See ei ole klassika!" Kahjuks magasin maha ühe väga hea saksofoniansambli ja läksin kuulama ühte a cappella vokaalansamblit (Voces 8), kes olid küll head, aga samas mitte midagi erilist... Kurb.
Pühapäeval tulin päriseks uue pere juurde elama. Liiga lõplik ja kurb kolimine see muidugi ei olnud, Isabelle'i näiteks olen ikka iga päev koolis näinud ja nii. Et õues oli kohutavalt ilus ilm, tegin natuke igavleva näo pähe ja küsisin, et mis me siis teeme. Ja läksime jalutama St. Paul de Vence'i. See on üks küla umbes tunni-pooleteise autosõidu kaugusel, kus elas ja elab palju-palju kunstnikke (pere ise väga kunstifännid ei ole, aga nad teadsid, et mulle kindlasti meeldib). Mina vedasin muidugi terve pere umbes igasse teise ateljeesse sisse, sest seal oli kõik nii-nii ilus! (Õnneks Nolwenile meeldis ka.)
Et mul on kirjutamiseks valdavalt aega õhtul pärast seda, kui kõik on magama läinud, see võtab hirmsasti aega ja eesti keel mõne suvalise koha pealt error 404 sisse lööb, võib juhtuda, et mu tekstis on mingeid naljakaid lausemoodustisi ja sõnu, mis ei eksisteeri. Vabandust.
Järgmises postituses kirjutan uuest koolinädalast ning võibolla on mul selleks ajaks ka uudiseid koolivahetuse kohta.
Bisous! :*
Bisous! :*
No comments:
Post a Comment