Varsti juba 3 kuud Prantsusmaad!

Hei-hei!

Seekord olen kirjutamisega venitanud üsna kaua, aga ma arvan, et see on tegelikult hea, sest mul on nii palju toredaid asju teha, et lihtsalt ei jõua (aga toredad asjad on ju head?). Nagu mu emme ka mulle maininud on, on kõik mu blogipostitused minu enesetunde näoga, seekord pigem vast natuke jälle selline tegelikult-tahaks-magada enesetunne. Igal juhul, siit tuleb nüüd väike loend asjade kohta, mida vahepeal teinud olen.

Kuigi juba on novembri keskpaik ja Eestis lumigi maas, on siin kohati lõunal ikka veel suviselt soe. Seega oleme Isabelle'iga otsustanud kahetunnised söögivahetunnid pigem koolist väljaspool veeta (enne vaheaega olime samas grupis tüdrukutega, kes eelistasid iga vaba hetke veeta kooli koridori põrandal WiFis, aga nüüd oleme pigem kahekesi, eelmiste "sõpradega" ei suhtle enam peaaegu üldse). 

• Ühel päeval sattusid meie ja Pierre'i (Isabelle'i isa) lõunapausid samale ajale, seega läksime koos sööma. Hiigelsuured paninid (neid leiab siin umbes iga 50m tagant, mina üldiselt liialt seda vaimustust ei jaga, natuke liiga kallis... aga meil on näiteks klassis ka neid, kes mitu tükki päevas söövad), Pan Bagnat (meie piirkonna spetsialiteet, põhimõtteliselt võileib, kus on vahel salat ja oliivid ja õli ja tomatid), pärast sõime jäätist, mis väidetavalt pidi olema väga hea, lausa piirkonna parim (khm, ei). Päike paistis ja istusime kohvikus otse mere ääres, nii mõnus.

• Millalgi sõin magustoiduks Napoleoni kooki, mille prantsusekeelne nimi on hoopis millefeuille ehk 'tuhat lehte'. Siit on mul juba mõnda aega küsimus, et millest selline erinevus? Kas Napoleon sõi näiteks oma sõjakäikudel Ida-Euroopas seda kooki? Kes teab, andku teada!

• Reedel jalutasime täitsa Cannes'i välja (kool asub kesklinnast eemal, linnaosas nimega Cannes La Bocca) ja sõime seal sadama kõrval pitsat. Selleks ajaks, kui oma toitu ootasime, toodi meile väikeseid suupisteid: oliive ja pähkleid. Algul hoidsin oliividest heaga kaugele, aga vaadates Isabelle'i neid heameelega söömas, mõtlesin, et proovin ka ära. Mis ma ikka nii pirtsakas olen. Ja ohhoo, avastasin, et nüüd kuidagi päevapealt on mulle oliivid (vähemalt need rohelised värsked Lõuna-Prantsusmaa omad) maitsema hakanud. Pitsa kohta õppisime, et väga hea ja nii, aga järgmine kord võib kahe peale ühe võtta (aga kuna me mõlemad vihkame toidu järelejätmist, sõime kõik ära ja pärast kooli tagasi minna ei olnud kõige lõbusam, khm, mäest üles ja nii, eks).

• Niisama mere ääres oleme ka käinud. Pole just kuigi kaugele minna. :) Millalgi oli siin torm (või noh, iga kord, kui sajab, siis ongi jälle torm, aga seekord oli kohe eriti suur) ja sellest tulenevalt merel suured lained, seega sai surfareid ka näha. Väga lahe! Eestis ilmselgelt neid tegelasi eriti ei kohta.

Nagu siit vast näha, keerleb mu prantsuse elu paljuski ümber toidu (aga see on seda väärt! ausõna!)

Võib-olla oli minu varasematest postitustest aru saada, et olin perevahetuse pärast küllaltki närvis. Just siis, kui hakkasin uue eluga harjuma, tuli end jälle ümber kohandada ja eks nii tekib ikka selline väike trots, kus idealiseerid seda, mis on tuttavaks ja koduseks saanud. Nüüd, kui olen uues peres juba kolm nädalat elanud, võin öelda, et lõppkokkuvõttes läks kohanemine kiiresti. Ka pere räägib, et on tunne, nagu ma oleks juba siin palju kauem elanud.

Mis kolimise juures eriti positiivne on, ma saan Isabelle'iga läbi tunduvalt paremini kui enne. Mitte, et me varem tülitsenud oleks või nii, lihtsalt kellegagi tutvumise hetkest alates päevad otsa koos olles ei jätku jututeemasid kauaks (khm, eriti kui üks osapool pärast iga teist sõna kokutab). Nüüd on mul iga päev kooli minnes jälle mõni uudis rääkida ja sealt edasi läheb jutt juba ise edasi. Nii tore, mul on nüüd sõber!

Mulle näib, et olen kirjutanud, et tahan kooli vahetada, aga pole seletanud, miks. Nimelt, ma käin koolis mõttetult kaugel (Spéracèdes'ist Cannes'i on vähemalt 20km), jõuan sinna tihti mõttetult vara (isegi kui tunnid algavad 10st, viib isa mu kooli umbes 7:45ks, et ise edasi tööle rutata), pärast koju jõuan ka hilja, klassikaaslased tulevad kõik üpriski kaugelt (ST2S on üsnagi haruldane suund)... Koolivahetusega oleme üritanud tegeleda juba vaheaja algusest saati ning siiani ei tea midagi. Prantslaste asjaajamised kipuvadki vist nii käima. :)

Vahepeal olen endale leidnud kaks väga huvitavat tegevust: kolmapäeviti käin teatriringis ning neljapäevaõhtud veedan lõõritades kooris Fenêtre sur Cour. Teatriring asub kodust umbes 100m kaugusel ning seal on noored ja sümpaatsed inimesed, kes ei pane väga pahaks, et ma teksti lugedes kokutan ja esimesed kolm korda selle monotoonselt esitan, sest mu aju ei jõua tõlkimisega lugemisele järgi. Ma tunnen end seal tõeliselt mugavalt ja hästi. Koor on ka väga sümpaatne, esimest korda uksest sisse astudes sain kohe aru, et õhkkond on hea: kõik naeratavad ja räägivad juttu, kohe küsiti ka, et kes ma olen ja kust tulen. See asub Peymeinade'is (väike linn siinsamas lähedal), aga juhtumisi laulab seal üks vanem paar Spéracèdes'ist ja nad saavad mu koori viia ning tagasi tuua, seega vanemad ei pea end sellega vaevama (tagasi jõuan 22:30 või hiljemgi, sel ajal pere juba magab).

9. novembril sõitsime perega Valensole'i, mis on linn meist 2.5h autosõidu kaugusel (kusjuures, vahepeal sõitsime kiirteel 150 km/h...), kus elab Austriast pärit vahetusõpilane Naima. Meiega liitusid veel Tai tüdruk Paphawarin (elab Edela-Prantsusmaal) ning Austraalia tüdruk Paige koos oma hostema ja -õega (elavad Marseille's). Veel olid kohal meie piirkonna koordinaator Laurence ja saksa tüdruk nimega Johanna, kes käis 7 aastat tagasi ise vahetusõpilasena Pariisis (kusjuures, ta elas samas peres kui Ann Marii praegu) ja hetkel elab Toulouse'is. Rääkisime üsna pikalt eraldi gruppides juttu, vahetusõpilased Johannaga ja pered Laurence'iga (minu perel loomulikult väga midagi rääkida ei olnud, olin siin vaid nädala elanud selleks hetkeks). 

Paige, Naima, Paphawarin, Elo Maria

Algul kohale jõudes oli mul küsimus, et mis keelt me siis nüüd kasutame ja ei tea, kuidas nad põsemusisid teevad jne (Prantsusmaal need on olenevalt regioonist erinevad: lõunas üldiselt alustatakse vasaku põsega ja tehakse kaks musi). Noh, loomulikult rääkisime seal kõik üldiselt ikka prantsuse keelt (ise olen väga uhke, mina rääkisin kõige paremini :D ), aga ühel hetkel, kui Johanna vahetusõpilaste juurest korraks lahkus, tuli ära ka see "Can we please speak English now?" Sel hetkel avastasin, et ma ei tee neil keeltel enam eriliselt vahet, inglise keeles alustatud lause läks iseenesest prantsusekeelseks üle. Pärast, kui Johanna tagasi tuli, ütles Naima ühe lause kogemata inglise keeles ja ka see kõlas mulle normaalse prantsuse keelena. Oh, mis segadus nendes vahetusõpilaste peakestes valitseb!

11. november on Prantsusmaal riigipüha, tähistatakse I maailmasõja lõppu (ka 8. mai, II maailmasõja lõpp, on riigipüha). Seega koolitunde ei toimunud, meie käisime perega Le Tignet külas tseremoonial. Isa oli seal oma vabatahtlike tuletõrjujatega, mina ja Nolwen saime koos linnapeaga hukkunud prantsuse sõdurite mälestuseks lillekimbu viia (isa tunneb seda linnapead :) ) Et üritus toimus surnuaias, olid sunnitud täheldama, et siinne surnuaed on ikka hoopis midagi muud kui need, millega mina harjunud olen. Ei mingit "mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama", kogu surnuaed on täis suuri marmorplaate, mis katavad terve haua, hauad on kõik üksteise otsas. Samas, kena on, et haudadele toodud lilled paistavad hästi silma ja neid on palju.

Meie õe ja linnapeaga (tähelepanu pöörata ka meie samadele soengutele: 

olen omandanud koduse juuksuri ameti)

Eelmisel nädalavahetusel külastasime perega Galimard'i  parfumerie'd. Eks jutt oli sarnane kui Frangonard'i külastusel, aga kuna seda esimest külastasin oma esimesel nädalal Prantsusmaal, siis seekord sain palju rohkem aru. Muuseas, natuke lõbusaid fakte: Grasse on maailma lõhnapealinn, siin töötab 40 parfüümitehast ja toodetakse umbes 50% maailma parfümeeriatoodetest (või noh, nende baas või midagi...) Viimasel ajal hakkavad aga asjad keerulisemaks muutuma, sest Cote d'Azurile, kus on suur looduslik mitmekesisus ja hiiglaslikud lilleväljad ja põllud (sest kust mujalt need lõhnad ikka tulevad, eks), tahavad järsku kõik elama tulla. Seega hävitatakse iga aastaga uskumatult palju kaunist loodust ja põllumaid, et uusi villasid ehitada. Alles mõnikümmend aastat tagasi oli siin tühjus, suured põllud ja karjamaad...

Pärast butiigis lasti meil erinevaid lõhnaõlisid nuusutada ja tädi leti taga üritas ära arvata, millised meile meeldida võiks. See õnnestus tal hästi, ostsime nelja peale kolm lõhnaõli (kusjuures, nad sädelevad!). Millalgi keset seletamist ta tegi eelduse, et olen oma "emme-issiga" ja kui ma siis mainisin, et no tegelikult ma olen eestlane ja lihtsalt elan prantsuse peres, tuli välja, et teine tädi leti taga, kes terve selle aja ühtki sõna öelnud ei olnud, on.... *trummipõrin* ... ka eestlane! Just paar päeva tagasi olin isale seletanud, et ilgelt tahaks lihtsalt kogemata mõne eestlase otsa koperdada (tema ütles et noooo väga ebatõenäoline ikka)...

Teisipäeva õhtul läksin koera pissile viima ja mõtlesin, et läheks veidi kõrgemale kui tavaliselt (õhtul on päris ilusad vaated siit, kui linn on tuledes). Kuna Amon rihma ei salli (hakkab seda närima ja minu peale urisema), jätsin selle heaga ära. Oleme jalutanud umbes minuti, hakkan just otsa ümber pöörama- ja järsku kaob koer pimedasse ära. Mina siis hüüan ja hüüan, aga mingit kasu pole. Pärast umbes 10-15min karjumist andsin alla ja tulin koju, nuttes ja ilma koerata. Pere liiga palju ei kurvastanud, Amon on päris mitu korda kaduma läinud ja alati tagasi tulnud, mina aga nutsin nagu pöörane. Ikkagi teiste inimeste koer ja mina kaotasin ära. Järgmisel lõunal läksime talle järgi. Õhtul oli ta ühte basseini hüpanud (omanikul läks 2h, et ta sealt välja saada) ning lõunal leidsime ta sealtsamast. Ma ei tea, mida ma teinud oleks, kui ta olekski kadunuks jäänud...

Aga see koer käibki kogu aeg võõrastel valdustel...

õde koeraga (mina tegin soengu ja leian, et päris kena tuli!)

Hiljem kolmapäeval kohtasin veel ühte eestlast, aga seekord teadsin sellest ette ka :) Nimelt, mu Treffneri klassivend Jüri sattus oma ansambliga nädalaks Itaaliasse rahvusvahelisele kammermuusika konkursile ja kuna nad kogu aja hõivatud ei olnud, otsustasid võimalust kasutada ja natuke reisida ka. Nii juhtus, et Jüri leidis end ühel õhtupoolikul Cannes'ist ja eks ma siis loomulikult läksin ka sinna. Juttu saime ajada natuke rohkem kui tunnikese, mis ilmselgelt ei ole piisav, et rääkida kas või poolt sellest, mida tahaks, aga sellegipoolest oli nii imeline teda näha! Õhtul pärast oli suu kõrvuni nagu lollakal. :D

Eile käisime isa ja õega tennist mängimas. Kumbki neist pole juba pikka aega mänginud (no mina ka mitte, aga kuidagi imeläbi on mul mingisugune tunnetus alati olemas), aga väga tore oli (siiski, mulle ei meeldi väga teistest liialt üle olla, kuidagi halva tunde tekitab mängides).

Täna toimus Le Tignet's miskisugune jooks, 16.5km läbi metsa, jõhkrate tõusude ja laskumistega. Isa oma tuletõrjujatega oli korraldusmeeskonnas, meie ema ja Nolweniga käisime peredele mõeldud matkarajal. Mina ei olnud just eriti laskumise fänn (mulle tekitas see kõrgusekartust pluss kardan jätkuvalt oma hüppeliigese pärast), Nolwen jällegi vihkab tõuse. Aga läbisime raja edukalt ja päris tore oli. Pärast koju tulles magasin paar tundi (blogi kirjutamine muutub aina raskemaks, sest õiged sõnad ei taha kohe üldse meelde tulla, seega kirjutasin siinset postitust terve eilse ja tänase õhtu...) Homme jälle kooli!

Loodan, et seda postitust oli tore lugeda. Ma üritan rohkem pilte teha ;)

Bisous :
*