Mul on seljataga pikk ja tegevusterohke vaheaeg, kus reisisin palju, nii kahe pere vahet kui ka üleüldiselt ümbruskonnas. Proovin suurema enamuse siia kirja ka panna! (Et palju on kirjutada, siis siit tuleb volüüm 1: esimene nädal)
Esmaspäeva õhtul tulid Isabelle'ile külla tema parim sõbranna Elodie ja sõber Ivan Šotimaa keelereisilt (ta elab kusagil Dijoni kandis, Venemaaga pole tal peale nime absoluutselt midagi pistmist), teisipäeva õhtul pärast seda, kui olin saanud pettuda Spéracèdes'i provanssaali kooris, liitusin mina ka. Elodie on minust ja Isabelle'ist väga teistsugune, ta armastab fancy'sid õhtusööke, kallist välimust, šoppamist jne, aga ta on ääretult tore ja meeldiv seltskonnakaaslane, Isabelle'iga on nad sõbrad juba väga väikesest saati. Ivan on väga heasüdamlik poiss, aga kuidagi väga valele teele sattunud omadega. 18-aastane, hambad peaaegu olematuks suitsetatud, alkoholi voolab kurgust alla vist ööpäevaringselt... Kahju.
vasakult: Elo, Elodie, Isabelle, Ivan
Kolmapäeval külastasime neljakesi Nizzat. Hommikul jalutasime veidi suurematel poodlemistänavatel, sõime pitsat ja peesitasime rannas. Et eelmisel õhtul olin seltskonnale näidanud oma pilte Eestist ja neid, mis olen jõudnud Prantsusmaal teha, ei pannud keegi imeks, et mul päev otsa fotoaparaat kaelas rippus.
Pärast väikest siestat rannas võtsime suuna Matisse'i muuseumi poole. Selle juurest leidsime veel kogemata Rooma-aegse amfiteatri ja väga huvitava arheoloogiamuuseumi, väga tore leid! Muuseumis oli lisaks igasugu leidudele (vanad skulptuurid, sambad, vaasid, ehted...) ka palju lõbusaid katsetusi (pane ise kildidest kokku vaas, proovi pähe rooma sõduri kiivrit, otsi liiva seest kilde nagu päris arheoloog jne). Mulle meeldis võib-olla isegi natuke rohkem kui Matisse'i muuseum, mida hiljem külastasime.
Õhtul jalutasime sadamas ja mere ääres ning nägime kõige imelisemat päikeseloojangut! Terve taevas oli roosa, helesinine, oranž ning täidetud lennukijälgedega (vabandust, ma ei tea, kuidas neid nimetatakse), sest lähedal on lennujaam. Õhtust plaanisime süüa Hard Rock Café's, aga viimaks leidsime, et see on ikkagi liiga kallis ja läksime mäkki. (Kui te vaid teaks, kui kallis siin kõik on! Õnneks sattusime miski sooduspakkimise ajale, mulle kohe tõesti ei meeldi ühe burgeri eest 7 eurot maksta.)
Teadagi ei jää ilusad asjad pildile sama ilusad, seega hilisemat ilu peate ise ette kujutama
Neljapäeva hommikul käisime viiekesi (ema ka) Cannet's (küla otse Cannes'ist põhjas) Bonnard'i muuseumis näitusel "Les Belles Endormies" ("Uinuvad kaunitarid"). Seal oli palju kauneid ja väga kuulsate autorite (Picasso, Bonnard, Matisse, Renoir) teoseid, nagu pealkirigi ütleb, magavatest naistest. Imeline näitus!!!!!!! Päeval külastasime (jällegi neljakesi) Cannes'i. Ega seal just palju turistilist külastada ole, seega põhiliselt lebotasime rannas ja käisime hästi palju poode läbi.
need mütsikesed saab ilusti lukuga kokku tõmmata ilusaks kotiks, pinaliks või rahakotiks
onu tegi rannas liivaskulptuuri, me kahjuks ei olnud seal nii kaua, et lõpptulemust näha
Reede lõunal kolisin oma asjad uue pere juurde ning sõitsime kohta nimega Bormes Les Mimosas. Perel on seal karavan, mis käitub umbes sellise väikse suvilana, kuhu nädalavahetuseti puhkama sõita. Oh seda maagilist vaatepilti, kui autos pärast väikest uinakut ärkad vaatepildi peale, kus ümberringi laiuvad imekaunid mäed, taevas on päikeseloojangust erkoranž ja auto kihutab 140 km/h! Esialgu taheti õhtusöögiks läbi hüpata KFC-st, aga kuna seal suunas olid suured ummikud, leidsime hoopis ühe Mehhiko restorani ja sõime seal. (Mulle sobis, isegi kui toit ei ole rämpstoidust palju tervislikum, näeb ta vähemalt rohkem toidu moodi välja.)
karavan ja selle külge kinnitatud telgike, mille all mõnus hommikust süüa!
Karavani juurde kohale jõudes vaatasin korra taevasse ja suu vajus lahti. Peaaegu mitte mingisugust valgusreostust, nii ilus tähistaevas!!! Kui korra juba taevas orienteerusin, kukkusin perele seletama kõike, mida tean igasugu tähtkujude kohta, nii uhke olin, et prantsuse keeles hakkama sain sellega! Mitte, et ma tegelikult eriti palju taevast tunneks, aga ühe killu suvisest taevast õpetas kaks suve tagasi härra Jaak Jaaniste mulle nii selgeks, et nüüd oskan suviti ilusti kaaskodanikele kõiketeadja mulje jätta.
Laupäeval käisime St. Tropez's. Linnas oli selline turu moodi asi, kus kõik poed müüsid tänaval oma allahinnatud kaupa. Ühesõnaga, palju inimesi, vähe ruumi. Ilm oli imeilus, jalutasime mere ääres, imetlesime sadamat (oh neid jahte!) ja kohalikke kunstnikke, kes selle ääres oma maale müüa püüdsid. Hiljem sõime kohalikku spetsialiteeti, Tarte Tropezienne, mis põhimõtteliselt on tavaline keeksi moodi kook, mille vahel on mingi kreem. See kook on imeline!Muuseas, selle vasakpoolse onu ametinipi välja nuputamiseks läks mul täitsa mitu minutit. Kas Sina tead, miks ta päev otsa suuremate probleemideta õhus püsib?
Pühapäeval külastasime Le Lavandou tänavateatrifestivali. Väga tore oli! Jalutasime ringi ja vaatasime igasugu sketše, sõime jäätist ja crêpe'e ning mängisime petangi.
See grupp liiga palju komöödiat ei teinud, veeresid aga mööda linna ringi, mängisid pilli ja tädi laulis.
Vahepeal ta ronis selle seeliku otsast alla ka.
Naljakad kastikesed. Jalutasid mööda linna suletult ringi, vahepeal peatusid, tüütasid natuke inimesi või tegid niisama totrusi ja siis liikusid jälle edasi. Neile järgnes suur hulk pisikesi lapsi (ja neile omakorda hunnik vanemaid). Mulle väga meeldis, mu emme ütleks kindlasti, et "No küll nad on tobedad!"
Need kaks meest olid vist enesele eesmärgiks võtnud võimalikult paljusid inimesi tüüdata. Minule nad kummardasid. Kummardasin vastu ja värvusin sekundipealt näost tulipunaseks. Pildil olevale poisile tehti massaaži, uuriti põhjalikult ta jäätist ning, no ma ei teagi, testiti ta näo elastsust seda torkides.
Ühe restorani juures käskisid 'politseinikud' Fafale palju õnne soovida. Ja siis, kui ma seda lõpuks tegin, tehti veel nalja mu aktsendi üle (ee, kas ma räägin prantsuse keelt inglise aktsendiga? enda arvates mitte...)
Siin pakkusid kaks onu surfitunde (miskipärast küll triikimisalusega...)
"Kajakas ja kass"
See etendus toimus telgis ja õnneks olime järjekorda seisnud piisavalt vara, et sisse mahtuda. Lugu rääkis kassist, kes pidi õpetama väikese kajakatüdruku lendama. Olin enda üle väga uhke, sest etenduse ajal ei tulnud mulle peaaegu meeldegi, et see on prantsuse keeles. Mõistsin kõike (noh, mõned üksikud sõnad ikka puudu...) ja sain vabalt etendust nautida.
Siin mängiti röövleid, etenduse kõige ägedam osa oli see, kui nad raekoja aknast nööriga alla tulid, hilisemast jäi palju mulle mõistmatuks, sest rahvast oli palju ja näitlejad ei rääkinud sõnagi.
Selline oli minu vaheaja esimene nädal. Kirjutamine läheb järjest raskemaks (osad sõnad ei tule lihtsalt meelde) ning see kõik võtab hirmkaua aega, seega vabandan, kui tekst kõige poeetilisem välja ei kuku. (See-eest pilte mul jagub ja nende üle olen päris uhke!)
Juba õite pea kirjutan ka teisest vaheaja nädalast!
Musid-kallid-kukerpallid!
No comments:
Post a Comment