Kuigi mul esialgu oli kindel idee kõik tegemised ühte postitusse kirjutada, sain peagi aru, et:
- mul läheb selle kirjutamiseks umbes kaks nädalat
- see tuleb nii pikk, et keegi ei jaksa lugeda
- tekkis hirm, et äkki kustutan mingil hetkel kogemata kogu postituse ära
Seega ma siis jätkan nüüd umbes sealt, kus eelmises postituses pooleli jäin. :)
Ühel päeval käisime peretuttavate perega (ema-isa, 11-aastane poiss Nathan ja 6-aastane tüdruk Zoé) koos rattaga sõitmas. Mina tegin muidugi eelduse, et lähemegi lihtsalt sõitma ja midagi erilist pole vaja kaasa võtta, aga järsku avastasin end nii ilusast kohast, et mõtlesin, et oleks vist pidanud võtma nii fotoka kui statiivi... See koht oli, kui õigesti aru sain, mingi looduskeskus, kuhu olid ehitatud kaunid rajad, kus saab hästi jalutada, rattaga sõita, rulluisutada jne. Väga tore oli, päike paistis ja ümberringi peaaegu igas suunas oli näha mägesid. IMEILUS!
Siin mingi suvaline katsetus statiiviga, mis mulle kohe täitsa meeldib :)
Sama perega veetsime ka uusaasta. Algul oli mul hirm, et jään seal üksi igavlema (vanemad jutustavad kõik omavahel, lapsed on parimad sõbrad väga pisikesest saati...), aga tegelikult oli väga tore õhtu. Kuna teise pere ema Sandrine liha ei söö, oli laual palju kala (eriti lõhet), aga kuna mulle see väga maitseb, siis polnud probleemi. Foie gras oli siiski jätkuvalt laual, see on ikka põhiline pidusöök. Söömine kestis tunde, sest iga käigu (neid oli jälle viis) vahele rääkisid vanemad pikalt-pikalt juttu ja jõid veini ning meie lapsukesed mängisime lauamänge. Nii juhtus, et alustasime õhtusöögiga umbes kell 21 ja magustoitu sõime umbes kell kolm öösel.
Ühtegi ilutulestikku ma ei näinud, "Tujurikkujast" ega "Õhtusöögist ühele" polnud haisugi, aga sellegipoolest tuli uus aasta väga toredasti. Juba kella kümne paiku hakkasime meie (lapsed) ette valmistama rünnakuplaani Suurtele Inimestele. Kell 00:00 hüppasime kõik söögisaali, võtsime kätte väikesed pallikesed ja lindid ja pähe veidrad mütsid ja kilest parukad (no ma tõesti ei tea, kuidas neid kutsutakse!) ja hakkasime üksteist nendega pilduma. Plaanist sai umbes kümne sekundiga suur kaos, aga nii lõbus ei ole mul vist varem aastavahetusel küll olnud. Tund aega loopisime lihtsalt üksteise pihta värvilisi pallikesi.
Tegin küll palju pilte, aga ilusad olid neist vähesed. Siin pildil on Zoé põrandal kogu selle seapesa sees, mis meie peopidamisest järele jäi. Talle väga meeldis põrandal teiste jaoks pallikesi korjata.
Järgmine hommik ja päev üldse oli üsna tegevustevaene, naljakas oli vaadata, kuidas vanemad pohmelli välja magavad... Õhtul käisime ja külastasime kõiki vanavanemaid (neid on kolm), ühe vanaisaga käisime koos hiina toitu söömas.
Kuidagi naljakalt juhtus nii, et juba teist korda elus põikasin 2. jaanuaril päevakeseks välismaale. Kui 1. jaanuari 2013 hommik algas mul kahe parima sõbranna juures pakkumisega "Kuule, lähme homme Soome!", siis seekord oli riigiks Itaalia. Kuhugi liiga kaugele me ilmselgelt ei läinud, ainult mõned kilomeetrid piiri taha linnakesse nimega Vintimiglia/Vintimille. (Miks prantslased kõik nimed ära tõlkida tahavad?) Mina olin muidugi sellest hoolimata jube elevil, ikkagi esimene kord Itaalias ja üks riik jälle nimekirjas juures! :)
Külastasime mingit suurt turgu, kus väga paljud araablased müüsid võltskaupu ja suurte brändide koopiaid (see on miskipärast väga populaarne, pool departemangu näis kohale sõitvat ja oh neid ummikuid kiirteedel!) Veel nägime suurt puuviljaturgu ja jalutasime niisama ümbruskonna tänavatel.
Riideturg
Puuviljaturg
Palju pastat, sest Itaalia ikkagi!
Need lilled on kõik võltslilled, aga tuleb tunnistada, et päris hästi tehtud
Pilt muutub kohe hästi diibiks, kui värvid ära võtta ;)
Selles linnas on prantslasi enam-vähem sama palju kui itaallasi, sest esiteks on see piirile lähedal ning teiseks on Itaalias seadused natuke lõdvemad ja hinnad odavamad. Seega, väga normaalne nähtus on prantslased, kes ostavad hunnikute kaupa juustu, tubakat, alkoholi... Eriti tulutoov kaup on piiritus, mida Prantsusmaal üldse osta ei saa, sest oma alkoholi valmistamine on keelatud.
Itaallaste miniautokesed. See on veel suur ja sisse mahub kaks inimest, aga on ka ühekohalisi.
Midagi liiga erinevat ei olnud, aga natukene siiski tänavapilt ja arhitektuur on natuke teised ja keel ka loomulikult.
Head pilti ei olnud kohe kuidagi võimalik teha, aga need majakesed on nii nunnud seal reas!
Tagasiteel põikasime veel läbi Mentonist (see on juba Prantsusmaa poolel). See on linn, kus pidavat alati olema hästi ilusaid jõulukaunistusi. Esimese asjana nägime elevanti, kellega koos tegime pilti ka, edasi tegime väikese linnatuuri, külastasime sealset katedraali ja veel ühte jõuluturgu! Mentonis on mingi äge tivoli ka, sinna me kahjuks ei läinud.
Väga lahedad värvid olid tol õhtul taevas
Kirikus muidu väga kenasid pilte ei saanud, seega panen ainult ühe pildi küünaldest, sest mulle nii meeldib see komme kirikus küünlaid süüdata.
Koju jõudsime üsna hilja ning eelduste kohaselt oleksime pidanud kohe väsimusest ümber kukkuma, aga juhtus nii, et jäime Nolweniga toas veel pikalt juttu rääkima. Üritasin vastata ta küsimustele selle kohta, miks me päeval tähti ei näe, miks nad nii pisikesed on, miks nad tähtkujusid moodustavad, misasjad on mustad augud jne. Selle käigus sai ta veel näiteks teada, et universum ei võrdu päikesesüsteemiga... Mäletan ise väga hästi, kuidas kunagi astronoomiaolümpiaadiks õppides mitmeid raamatuid läbi lugesin ja samamoodi avastasin, kui vähe ma tegelikult tean ning kui huvitav on maailm meie ümber. Seega olin väga-väga õnnelik, et ta mult neid asju küsis ja üritasin seletada nii lihtsalt, põhjalikult ja huvitavalt kui võimalik.
Hiljuti sain veel ühe toreda uudise: nimelt pidi Nolwen prantsuse keele tunniks kirjutama kokkuvõtte Roald Dahl'i "Matildast". Kuna mina ise olen seda lugenud ning väga-väga armastan, palus ema, et aitaksin õde ise. Seega kirjutasime koos tund-paar seda kokkuvõtet (ja ema vaatas kirjavead üle, mind alati ei kuulata kui ütlen, et vale on, välismaalane ikkagi :D) ja hiljem valmistusime veel suuliseks küsitluseks, kus õpetaja küsis mõnesid ette antud küsimusi ning mõne suvalise küsimuse ka. Nolwen sai hindeks 20/20, mis on Prantsusmaal peaaegu võimatu (lisaks, prantsuse keel ei ole just ta tugevaim aine...) Olen nii uhke, nii enda kui tema üle!
Käisime Nolweniga tuletõrjemaja ees mänguväljakul. Isa värvis päev otsa seinu,
seega käisime tal vahepeal külas :)
Mänguväljakul oli pisike nunnu punane aknake
Ägedatest hinnetest ja muust taolisest veel... Enne vaheaega kirjutasin filosoofias (oma esimese) kirjandi teemal La vérité, n'est-elle qu'une affaire d'opinion? ehk "Kas tõde on vaid arvamuse küsimus?" Kõigepealt kirjutasin eesti keeles, siis tõlkisin prantsuse keelde ja siis vaatasime emaga koos üle ja tegime lauseid ümber natuke. Jumal tänatud, õigekirjaga jätkuvalt probleemi pole... Hindeks sain 10/20, mis on siin (eriti filosoofias) väga kõva sõna ja peaaegu klassi parim.
Esmaspäeval juhtus nii, et kui koolist tagasi tulin, ei saanud keegi mind koju tuua (halleluuja, autodest sõltumine...), niisiis läksin Isabelle'i juurde, sujuvalt jäin õhtusöögiks ja siis otsustasin juba ööseks jääda. Väga praktiline see kahe pere omamine ikka, üsna tihti juhtub ka seda, et kui Fred ei saa mind kooli viia, teeb seda Isabelle (sest et nüüd on tema see, kes juhib :D). Pierre'il korraldati reedel töö juures akordeonist Richard Galliano kontsert ja nad kutsusid mu siis juba sinna ka. Nii lahe, tasuta kontsert (ja tasemel muusik!), pärast anti tasuta süüa ja siis käisime veel Isabelle'iga natuke majakatusel turnimas ("käime katuseid mööda, lähme kolame pööningute peal...")
Täna käisime perega St Cassien'i nimelise järve ääres. Järvi siin just liiga tihti ei kohta ja see koht meenutas mulle kohati Eestit (noh, siis, kui mitte mägede poole vaadata ;)) Siin on ilm täitsa suviseks läinud, täna oli 22 kraadi?! Isegi kohalikud ei saa aru, mis toimub, aga mulle sobib igal juhul. Ei olegi nii palju seda lumeigatsust, sest igasuguse talvemasenduse jätan sel aastal vahele :)
Kui oled Eesti merekarpidega harjunud ja siis kohtad suvalise pisikese järve ääres sellist...
Ilma mägedeta hakkas peaaegu Eestit meenutama...
Cannes'i festivalide palee oli suurelt märkinud, et nemad on ka Charlie, umbes nagu kõik teisedki.
Selle tavapärasest natuke kurvema tooniga lõpetangi selleks korraks.
Olge tublid, austage ja armastage üksteist!
Elo Maria
No comments:
Post a Comment