Kuidas käivad jõulud ilma emmeta ja ilma lumeta?

Hei-hei!

HEAD UUT AASTAT!
Loodan, et olete kõik veetnud toreda pühadeaja kas siis pere või sõprade seltsis, teinud lahedad uue aasta lubadused (kui te neid teha tahate muidugi) ja võtate uue aasta uue hooga vastu! Minu pühadeaeg on olnud täitsa tore ja (minu jaoks) üldse mitte traditsiooniline, seega natuke imelik oli olla küll. Siit tuleb üks pikk-pikk jutt kõigist mu tegemistest.

Mõni päev tagasi sai mul täis 4 kuud Prantusmaal. Ebareaalne. Ma ei olnud varem kunagi hästi aru saanud, mida vahetusõpilased mõtlevad selle all, et "aeg läheb liiga kiiresti". Et kas on lihtsalt nii tore, et ei taha kuidagi ära minna või mis? Nüüd ma siis tean. Enda elu algusest peale üles ehitamine ei ole lihtne ega kiire tegevus. 4 kuud ja mul alles tekivad sõbrad, peresse kuulumise tunne, keel... Nagu polekski veel eriti millegagi alustanud. Selleks hetkeks, kui mul oma päris korralik prantsuse elu tekib, pean tõenäoliselt juba äraminekule mõtlema.

Paralleelselt kõigi raskuste ja muredega tekib aga pidevalt väikeseid saavutusi ja rõõmuhetki. Kui õpin jälle mingi uue sõna, mida igal pool kuulen, aga kunagi mõistnud pole. Kui ärkan hommikul, pea on vatti täis ja ei saa arugi, et võõrast keelt räägin. Kuidagi sujuvalt on prantsuse keelest saanud minu keel. Minu oma. Kodu hakkab ka päris kodu tiitlit omandama (kusjuures, prantsuse keeles polegi otsest vastet sõnale "kodu", on ainult "maja" või "minu juures"...) Igasugu väikesed toredad hetked või head mälestused omandavad palju suurema väärtuse. Esimest korda elus tunnen päriselt-päriselt, mida tähendab tänulikkus ja suudan seda sõnades väljendada.

Nii, mis ma siis vahepeal teinud olen? Kooliaja viimasel nädalavahetusel käisime perega Monacos. Põhieesmärk oli minna jõuluturule, aga jalutasime terve linna ka läbi. Vahepeal oli Monaco printsess Charlene sünnitanud kaksikud ning kogu linn on selle üle nii uhke! Igal pool lehvivad lipud ja kõik on nii ilus...

Mõned kaamerasilma alla jäänud lettidest: kassidega küünlad, mis näevad välja, nagu oleks tehtud puidust (ühe ostsime vanaemale jõuludeks), hulk eri teesid ilusates karpides, korralik hunnik detailselt valmistatud tööriistu... kõik šokolaadist.

              

 Jõuluvanasid oli ka igasugu erisuguseid. Ja vahepeal jalutasid ringi suured Lego tegelased, kes lastel (sealhulgas loomulikult ka minul!) kätt surusid.

Igal pool oli selliseid raamatukesi imekaunite piltidega

Turg oma (enam-vähem) täies hiilguses

Palee ees lehvis kohe topelt- (või natuke rohkem) koguses lippe :)

Palee ette oli nii inglise- kui ka prantsuse keeles riputatud prints Alberti teadaanne, et ta naine printsess Charlene on sünnitanud kaksikud (tüdruk sündis küll esimesena, aga poiss on siiski poiss ja troonipärija). Tänab veel rahvast ja jumalat ja jagab kõigiga oma rõõmu.

Kunagi jaanuaris on mingi päev, kus kõigile monacolastele näidatakse lapsukesi. 

See päev on neil riigipüha ja kõigil vaba päev :)

õde hakkas fotograafiks

mina ja miski sõdurikuju

Miks mitte kaunistada kuuse asemel jõulukaktust?

Koolilõpp ei olnud minu jaoks just liiga kurb, ainult natuke kahju oli lahkuda Isabelle'ist. Et tema vaheaeg on möödunud reisides (kõigepealt perekokkutulekule Champagne'sse ja siis Marokosse matkama), siis mina teda loomulikult näinud ei ole. Prantsusmaal on komme viimasel koolipäeval enne jõule teha "jõululõuna". Põhikoolis tähendab see enamasti pearoana burgerit ja friikaid, aga kuna meil on rämpstoit täitsa igapäevane, sai süüa rohelisi ube, narunäokujulisi friteeritud kartuleid (nojah, peaaegu sama kui friikad, eks) ja kana. Eelroogadena oli vist igalpool lõhet ja foie gras'd, magustoidud tavapärasest natuke ägedamad jne.

Mina sõin kuusekujulist magustoitu. Väga väga magus ja veider oli, aga noh, kuusekujuline ikkagi!

Viimane 2014. aasta kooriproov oli väga jõulumeeleolune. Üritasime umbes poolteist tundi laulda Meie Isa palve miskisugut inglisekeelset neljahäälset varianti, aga kuna ikka kuidagi ei läinud sellega, lõpetasime proovi varem. Pärast seda tegime väikese jõulupeo, kuhu igaüks oli toonud midagi süüa/juua ja loosipakki kingituse. Mina otsustasin viimasel õhtul, et ei hakka nahast välja pugema, et seda kingitust leida (ei olnud kuidagi poodide lähedale sattunud) ning eks ma siis lihtsalt ei saa ise ka ühtki kingitust. Keegi hea inimene oli aga toonud mitu, seega toredad kooritädikesed käskisid minul ka ühe võtta. 

Hiljem juhtus veel nii, et kuna kõik olid suures lauluhoos, palus üks onu pooleldi naljaga, et ma laulaks midagi eesti keeles. Mina värvusin kohe näost tomatiks ja ütlesin, et ei tea, mida laulda. Lõpuks valisin miskipärast laulupeo hümni "Koitu". Jõudsin esimese rea ära laulda ja siis tuli meelde, et vahepeal on osad, kus laulavad ainult mehed. Laulsin siis need ka kaasa, üsna valesti. Viimasel real sain aru, et olin päris kõrge helistiku võtnud (aga õnneks võtsin viimase noodi siiski välja). Pärast kõik tulid rääkima, et oi, sa laulad nii ilusti ja tädikesed arutasid dirigendiga, et ma olen päris tore ja minul oli hirmus hea meel!

Viimasel koolipäeval harjutasin mina põhiliselt mitteidagitegemist (laulsin karaoket, viisime kutsuga koos prügi välja, jooksin kutsul mööda küla järgi), sest teistel pereliikmetel oli kool või töö, minul aga mitte. Tegime kutsuga pilte ka (isa laenas statiivi!). Talle hirmsasti meeldib tagumik ees pildile jääda.

Kunagi minu sünnipäeva paiku riputas isa õue igasugu jõulukaunistused, mõne aja pärast ostsime ka kuuse ja tegime crèche'i. Crèche tähendab sõime ja põhimõtteliseliselt on see suur mängumajakese moodi asi, kuhu pannakse Maarja, Joosep, Jeesuse sõim ja olenevalt soovist igasugu tegelasi nagu näiteks loomad, karjane, külanarr... 25. detsebril võib lisada Jeesuse ja kolmekuningapäeval (mis, ma ei saagi täpselt aru, on teisel pühapäeval pärast jõule, aga 6. jaanuaril KA...) lisatakse ka kolm kuningat. Pere oli väga üllatunud, kui väitsin, et mina Eestis küll selliseid asju kohanud pole. Siin on neid igal pool.

Meie jõulukaunistused

crèche

Vaheaja jooksul oleme külastanud veel täitsa mitut jõuluturgu: Spéracèdes'is, Grasse'is, Cannes'is, Mentonis... Prantslastele vist ikka väga meeldivad jõuluturud (ja mulle ka!)

Esimene turg oli siis Cannes'is. Ega seal midagi liiga erilist ei olnud, igasugu kaelakeesid, käevõrusid, erinevaid toite, väikeseid kujukesi jne. Nägin esimest korda elus päris talvist kastaniputkat nagu raamatutest lugenud olen ja need kastanid olid niii head!! Kuidagi nii... eriline tunne on neid süües, terve elu olen mõtisklenud, et ei tea mis maitsega nad siis on.

See kastanimüüja leidis, et hästi lahe on iga viie sekundi tagant kiljuda, ei teagi, miks...

Cannes'is oli jõulude ajal ka fête foraine ehk rändav tivoli (?), külastasime seda ka. Sõime churros'eid (friteeritud taigen põhimõtteliselt ja see on niiiii hea), mina sõitsin õega liumäel ning tegime mingit huvitavat peegel- ja klaasseinte labürinti, kus Nolwen pea ära lõi. 

nii lahe ja värviline oli see putka

Hiljem jalutasime veel natuke Antibes'i tänaval, kus on palju poode ja ema ostis endale uued kontsakingad, millega ta väga kõndida ei oska. Päris lõbus on seda harjutamist vaadata, aga ega ma ise ka just professionaal ei ole. 

Igal pool on toredaid jõulukaunistusi, aga neid on natuke veider näha ilma lumeta...

Siis käisime jõuluturul Spéracedes'is. Loomulikult oli see väike, sest küla on ise ka pisike. Seal said lapsed sõita ponidega, joonistada emmedele-issidele karte, tehti ka näomaalingud. Sealt sai Nolwen kõik jõulukingitused ostetud. (Isegi mulle, kuigi olime põhiliselt terve aja koos. Nägin üht kaelakeed, aga ei raatsinud osta, õde pani kõrva taha ja ostis kiiresti ja väga salajaselt ära.) Minu jaoks kõige toredam oli näha üht tädi, kes oli kodust kaasa võtnud igasugu pabereid, pliiatseid, vildikaid, markereid ja aitas lastel kaarte joonistada ning küünlaid kaunistada ise selle eest midagi küsimata. Et noh, jõulumeeleolu jne. Väga-väga armas. Lisaks oli turul väga palju peretuttavaid, sest ilmselgelt väike küla = kõik teavad kõiki. Sai igaühele eraldi seletatud, kes ma olen, kust tulen ja ei, ma ei õpeta Nolwenile eesti keelt (ei tea miks, aga absoluutselt kõik küsisid seda...)

Kuna ema ei teadnud, mida isale jõuludeks kinkida, läksime ühel vaheaja päeval, kui isa tööl oli, Grasse'i kingitust otsima. Muuhulgas kuulsin keset tänavat uutmoodi tüdrukutele lähenemist: üks ehitaja hüüdis, et "ma olen ju peaaegu sama vana kui sina!" Grasse'is oli ka jõuluturg. Seal oli liuväli (nagu ka Monacos, aga esiteks nad on kallid, teiseks emale-isale ei meeldi uisutada ja Nolwen pole kunagi elus uisutanud, seega kahjuks me sinna ei läinud), igasugu loomad (kitsed, lambad, eeslid, lehmad, ponid...) ja loomulikult igasugu väikseid asju müüa. Natuke kurb oli vaadata väikesi lapsi, kes loomi lõid...

Ühel päeval leidsime isaga Cannes'ist vene toitude poe, kust ostsime präänikuid, korralikke hapukurke (siin nad on kõik imetillukesed), musta leiba... Nägin seal veel igasugu päevalilleseemneid, pelmeene, ... Päris kodune tunne tekkis. Pood oli avatud olnud kõigest 4 päeva, seega meil oli õnne :)

Millalgi käisime perega tuletõrjujate jõulupeol. Isa pidas kõnet (puterdas natuke ja rääkis liiga kiiresti, päris naljakas kohe teda nii ebamugavas olukorras näha) ja mõnele anti aumärke. Siin on igasugu asutustes komme lastele suuri kingitusi teha, seega Nolwen sai omale kaks lauamängu (ühe ta peab veel minema ostma, see anti kinkekaardina). Nüüd mängime siis veel rohkem. Algul oli mul mure, et igavlen seal väga, aga siis leidsin teatriringi poisi Laurent'i (kes ühtlasi oli natuke aega tuletõrjuja, aga siis leidis, et see pole temale) ja ajasin terve aja temaga juttu. Pärast kõik tuletõrjujad sosistasid ja jälgisid meid väga tähelepanelikult. Kuidas kuulujutte tekitada, eks.

Samal õhtul (läksin peolt varem ära) käisin "lapsi hoidmas". Olin juba ammu maininud, et tahaks natuke taskuraha teenida, et kui vanemad teavad kedagi, kelle lapsi vaja hoida, siis ma võin küll. Nüüd tekkiski juhus. Aga see lapsehoidmine oli väga huvitav, lapsed olid juba magama pandud ning mina istusin 6h diivanil, sõin küpsiseid ja mängisin Bubble Trouble'it (esialgu oli mõte blogi kirjutada, aga sinna see jäi, eks). Päris tore, ma heameelega teinekordki.

Jõuluaeg möödus enamjaolt süües. Kaks korda käisime ema ema juures lõunat söömas. Küll ta ikka vaaritas igasugu eri asju, mida keegi ära süüa ei jõudnud. Foie gras, lõhe, sink, igasugu eri tikuvõileivakesed, makaronid (tema juures süüakse vist alati makarone), seened, kastanid, üks päev grillis kolm tundi kana, ... Jõululaupäeval sõime meie juures, ka loomulikult korralik viiekäiguline õhtusöök (see tegelikult ei olegi nii palju kui kõlab: suupisted, eelroog, pearoog, juust, magustoit). Mul nende viie käiguga ei lähe kunagi hästi, sest suupisted on alati nii head, et ma söön neid liiga palju ja pärast lõpus juust ja magustoit ei taha liiga hästi enam kõhtu mahtuda.

Kuigi tavaliselt avatakse Prantsusmaal jõulukingitused 25. detsembri hommikul (siin käib see kaminajõuluvana, kes salaja kingitused kuuse alla toob ja lauale jäetud piima ja küpsised ära sööb), siis meie tegime seda 24. õhtul, sest siis olid meil külalised ja Nolwen ju enam jõuluvanasse ei usu ka. Kingitusi oli hiiglaslik kuhi ning minule olid sealt kaugeltki liiga paljud. Kuigi olin ise ka perele korralikud kingitused teinud ja puha (aitäh kallile emmele, kes nad mulle Eestist pakiga saatis, et mul kergem oleks), oli ikkagi raske kõike seda vastu võtta. Mõned minu kingitustest: statiiv (et pilte teha), Ed Sheerani plaat, film "Vive la France!", raamat paljude prantsuse väljenditega, värviraamat ja -pliiatsid, kaks kaelakeed (vanaemalt ja õelt) ja mingeid veidraid asju veel. Statiivi proovisin kohe järele ja tegin paar timelapse'i.

Kuna see jutt siin on juba väga pikaks veninud, lõpetan ta praegu ära ja jätkan juba uues postituses. Loodetavasti ei tule seda liiga kaua oodata! ;)

Seniks kallistan kõvasti ja soovin veelkord head uud aastat!
Elo Maria