Prantsusmaal on omavahelises suhtluses palju kirjutamata reegleid, millest aru saamata (või noh, olgem ausad, isegi aru saades) võib välismaalasele see elu siin ikka väga segane tunduda. Ma mõtlesin, et jagan osa neist tähtsamatest teiega ka. (Loomulikult see ei tähenda, et igal pool kõik samamoodi käib, aga noh, üldistus, eks)
Sõprade grupid koolis
Prantsuse kooliõpilaste jaoks on sotsiaalne positsioon väga tähtis. Eestis olen harjunud lihtsalt klassis eristama seda osa õpilastest, kes on pigem ekstravertsed (räägivad tunnis rohkem kaasa, vahetundides jooksevad aktiivselt igal pool ringi, räägivad palju ja on pidevalt kellegagi koos) ning neid, kes on pigem introvertsed (vaiksemad ja tagasihoidlikumad, eelistavad pigem muusikat kuulata, raamatut lugeda, rahulikumalt vestlusi pidada), mõnes klassis-koolis on välja kujunenud ka kindlamad grupid, kus omavahel rohkem läbi käiakse, aga see on ka kõik. Mõni päev olen aktiivsem, mõne päeva vahetunnid pühendan oma uuele heale raamatule. Prantsusmaal peab aga igaüks end kõigile tõestama.
Tavaliselt on klass jagunenud 2-4liikmelisteks gruppideks, kes on alati ninapidi koos. Kui üks inimene ühest grupist tahab minna juttu rääkima kellegagi teisest grupist, järgnevad kõik nagu lambad ning jäävad kuulama. Üksi istumine on normaalne ainult hommikul, kui vara kooli jõuad, lõunasöögi üksi söömine aga sotsiaalsel redelil nulli langemine. Väga palju sotsialiseerumist toimub ka koolivärava taga suitsetades (nagu, umbes pool koolist siiski, eks) ning selleks, et olla 4-liikmelises grupis ainus, kes ei suitseta, peab olema palju tahtejõudu. Nii põhikoolis kui ka keskkoolis sõltub sotsiaalne positsioon kindlasti ka sellest, kui aktiivne sa oled Snapchatis (sotsiaalmeediavõrgustik, kus suheldakse teineteisele pilte saates) ning kui palju sul klassis boyfriend-girlfriend suhteid olnud on.
Lasteaiast ja algkoolist ma liiga palju rääkida ei oska, aga ma arvan, et ka seal on juba need grupitunnused päris hästi välja kujunenud.
Je t'aime! ja kõik, mis ma Nolwenilt põhikooli kohta õppinud olen
Prantslastele ikka väga meeldib armastada. Armastatakse toitu, sõpru, kallimaid ja, noh, enam-vähem kõike. "Romantilised" suhted näiteks ei ole siin absoluutselt midagi erilist, 10-aastaselt on klassi popimatel juba mitu kallimat olnud, rääkimata siis keskkooliõpilastest. "Käima hakkamine"toimub stiilis "Hei, ma armastan sind!" - "Jee, hakkame käima!". Need suhted koosnevad tihtipeale sellest, et üksteisele ei osatagi rohkem kosta kui "igatsen sind" või "armastan sind". Põhikoolis pidavat veel lisaks asi nõnda käima, et sõbrad küsivad armastatult, kui mitu protsenti ta sind armastab. Päeval, kui ta otsustab, et see protsent on 100, tuleb ta sinu juurde, teeb sulle põsemusi ja te olete ametlikult koos. Päris huvitav.
Sõbrasuhetes tuleb ka alati teistele näidata, kui tähtsad nad sulle on. Õe suhtlusest sõpradega olen aru saanud, et neil on siin põhikoolis igasugu eri "aunimetusi", mis näitavad, kui mitmendal kohal sa kellegi sõprade hulgas oled. Parim sõbranna on näiteks ma vie ehk "mu elu", siis on meilleure soeur de coeur ehk "parim südameõde (?)", siis ma moitié ehk "minu teine pool", mõned olen kindlasti veel ära unustanud. "Väga hea sõber" tähendab tõenäoliselt juba midagi halba.
Minu jaoks on ikkagi eriline öelda kellelegi, et teda armastan. Ja kui ütlen, siis mõtlen seda tõsiselt. Pidev korrutamine jätab mulje, et peaksin nagu endale või kellelegi teisele suures hirmus muudkui kinnitama, et jah, mul on sõpru ja ma päriselt ka olen hästi lahe ja popp.
Ja muide, fun fact: kui Nolwen sai teada, et ma ei ole oma parimate sõpradega kunagi ühes koolis käinud, vahtis mind üllatunult, silmad peas kui tõllarattad, ja küsis, et "Kust sa siis üldse tead neid?"
Facebook
Kui Eestis olen harjunud Facebooki kasutama pigem chat'is sõpradega suhtlemiseks (ning blogi või mõne minu arvates lahedama ajaleheartikli jagamiseks), siis prantslastele on see pigem koht, kuhu laadida üles võimalikult palju pilte (endast loomulikult) võimalikult sügavamõtteliste ning üldse mitte pidiga haakuvate pealkirjadega. Mõne aja eest seostasin veel sellist tegevust pigem 10-aastaste tüdrukutega (vabandust üldistuse pärast). Facebooki kasutavad üsna palju ka 30-40aastased ning jagavad seal kõike pere reisipiltidest üleujutushoiatusteni.
Sõnumineerimine
Prantsusmaal, nagu ka Eestis, on noored pidevalt nägupidi telefonis sõpradele sõnumeid kirjutamas. Vahe on aga selles, et kui eestlased enamjaolt kasutavad selleks internetti ja Facebook'i, siis prantslased saadavad tavalisi sõnumeid. Enam-vähem kõik telefonipaketid on üles ehitatud stiilis: tasuta SMSid ja MMSid ning ... tundi kõneaega. Minul on seda kõneaega näiteks 2h. Mulle endale ei meeldi selle juures fakt, et telefon hakkab mingist hetkest päris sõnumeid ära kustutama. Veel saadetakse palju sõnumeid Snapchatis.
Täiskasvanud, pered
Täiskasvanutel käib see suhtlus enamjaolt ikka süües. Tahad kellegagi juttu rääkida või mõne toreda päeva veeta? Kutsu ta lõunasöögile, õhtusöögile, koogile, aperitiivile, piknikule... Selleks, et kedagi enda juurde sööma kutsuda, ei ole üldse tarvis teda lähemalt tunda (täna läheme näiteks terve perega mingi naabri tuttava juurde sööma, kõik oleme teda vaid korra näinud). Kutsutaksegi selleks, et lähemalt tutvuda ning jutustada. Võõrustaja võtab aega, et valmistada tavapärasest erilisem toit, panna lauale ilus laudlina, piltidega salvrätikud ja võimalikult ilusad noad-kahvlid ning klaasid (jõuludel sõime näiteks vanemate pulmadeks kingitud hõbenõudega). Külaline toob hea tava kohaselt kaasa siidrit, šampust ja/või veini, piknikule ka kooki, salatit, quiche'i, puuvilju... Lastel ei ole liiga ebaviisakas lauast lahkuda, küsitakse luba ning minnakse näiteks lauamänge mängima või oma jutte rääkima, sest suurtel ju omad jutud ja väiksematel omad.
No comments:
Post a Comment