Hei-hei!
5.-10. augustil käisime klassivendade Jasperi ja Andrease ning paralleelklassi tüdruku Annikaga häälega Lõuna-Poolas, Zakopanes. Hääletamiseks oli see muidugi väga lühike aeg, aga mis teha, kui mõnel meist (khmkhm) ei ole rohkem aega. See oli mu elu esimene hääletamine ja ma ei ole siiani väga kindel, mis tunded mind sellega seoses valdavad. Tagantjärele on päris vahva mõelda kõigile inimestele, keda nägime, ja kohtadele, kus seiklesime, aga kohapeal oli vahepeal minu jaoks olukord natuke liiga pingeline (eelistan sõltuda siiski inimestest, keda usaldan natuke rohkem kui suvalist möödasõitjat).
Jasper ja Annika jõudsid kohale teise päeva ööseks, meie Andreasega kolmandal päeval. Üks asi, mille peale ma enne minekut ei tulnud, oli see, et kuigi Jasper ja Annika kutsusid, et "Tule meiega reisile!", siis väga suure osa ajast veetsin ikkagi Andreasega kahekesi ning ühtlasi olid meie reisid väga erinevad olenevalt sellest, kui huvitavad inimesed meid peale korjasid. Nii et põhimõtteliselt olime lihtsalt kaks paari, kes läksid häälega samasse kohta, aga omavahel puutusime üsna vähe kokku.
Üks naine pani meid maha väga suure ristmiku peal ja kuna meil oli vaja keerata, läksime jala üles ja hääletasime ristuva tee peal edasi. Saime seal üle pooleteist tunni hääletada, kuna olime nii suure tee peal, ristmikule lähedal ja seal ei olnud väga mingit kohta, kus peatuda. Seal õppisin, et hääletamisel on kohavalik väga tähtis. Kui seal on kerge autot kinni pidada ilma teisi ohustamata, saab üsna kiiresti auto peale.
Esimesel päeval vaheldusid vihm ja päike, nii et käis pidev kile peale kile maha tegevus.
Esimesel õhtul suutsime välja jõuda samasse kohta, nii et saime kõik neljakesi samas kohas telkida, sooja toitu teha ja värki.
Esimene auto, mis meid peale võttis, seletas kohe, et "10km" sildid on kõige kasulikumad asjad, sest need aitavad autodele peale saada olukorras, kus oleks vaja natuke edasi saada, nt linnapiirist eemale või lihtsalt linna teisele poolele.
Teise õhtu lõpetasime mingis suvalises külas täiesti eemal plaanitud teest, sest meie autojuhid tahtsid meid Varssavi lähedal maha panna suure kiirtee äärde, mis oli täiesti mõtlematu (see oli reaalselt kiirtee, kus inimesed sõidavad mingi 200km/h) ja järgmine adekvaatne peatuskoht oli alles u 80km pärast selles külas. Ka autojuhtidele oli see päris nõme, sest nemad pidid järgmiseks hommikuks jõudma Rotterdami tööd tegema. Aga nad olid väga armsad, üks leedukas ja teine venelane, näitasid meile pilte oma lastest, ostsid kooki, hiljem andsid kaasa leedu vorsti ja hunniku õunu.
Järgmisel hommikul oli mul reaalne hirm, et me ei saagi auto peale, sest olime väikses külakeses otse kiirtee ääres - külast ei läinud väga autosid selles suunas, kuhu meie minna tahtsime, ja kiirtee ääres on suht hirmus seista. Aga juhtus nii, et kinni pidas üks rekajuht ja saime esimest korda elus rekaga sõita. Nüüd läks kommunikatsioon veelgi põnevamaks - kui siiani olime suhelnud põhiliselt vene keeles, siis rekajuht oskas ainult poola keelt, seega meie rääkisime vene keeles ja tema poola keeles, aga juhtus, et saime isegi üksteisest aru. Vahepeal tuli tal kohustuslik pooletunnine sõidupaus, käisime siis mulle hot dogi ostmas ja hiljem seletas onu meile oma auto kohta ja kirjutas olulisemaid numbreid sõrmega reka peale mustusele.
Olime plaaninud ööbimise ühes telklas, mille kohta internetis mitmes kohas viiteid oli. Kohale jõudes selgus aga tõsiasi, et telkla on vaid kaljuronijatele ja meie pole sinna üldse oodatud, aga kuna kell oli palju ja kusagil mujal ka enam ööbida ei saanud, tuli omanik meile lõpuks vastu ja saime seal magada.
Alustasin pikkade pükste ja pikkade varrukatega, aga esimese tõusu lõpuks olid need mõlemad kadunud - mägedes oli jahe, aga tõusmine teeb elu väga palavaks.
Siin on teile üks nuttev Elo. Nimelt ei jõudnud ei mina ega Andreas täiesti mäe tippu, sest sellest kohast edasi oli mägi väga järsk ning tõusta tuli mööda kette (minu kõrgusekartus ainult karjub ja peksab sellise vaate peale). Seega ma natuke nutsin, proovisin edasi minna, 10m pärast hakkasin uuesti nutma ja tulin alla tagasi. Tegelikult ei kahetse, vaade olevat küll imeilus olnud, aga need ketid ei ole ikka minu teema. Ja lõppude lõpuks tõusime ju mingi 800m, mis on päris korralik juba iseenesest.
Nendest sõduritest oli küll kahju, enamikel olid vormid täiesti läbihigistatud...
Tagasi alla majakese juurde jõudes avastasime, et hommikul nii rahulikust järvekaldast oli saanud laulupidu. Kõik kohad inimesi täis, söögi-, joogi- ja vetsujärjekorrad lõpmatud, kohutav müra. Nüüd saime küll aru,et see tõesti on Poola kõige suurem turismimagnet. (Tee peal vihjati, et sinna sõitmisel tuleb arvestada ka meeletute ummikutega ning me tõesti sõitsime viimast 20km umbes tund aega...)
Tagasisõidul põikasime läbi ka hirmsa kuumuse käes kannatavast Krakowist ja kõndisime selle kiiruga läbi
Varssavis juhtus selline imelik lugu, et olime küll broneerinud hostelisse kohad, aga sellel hostelil ei olnud receptionit, turvamehed ei osanud midagi kosta ja kuna me jõudsime keset ööd (1-2 paiku), ei olnudki väga midagi teha. Lõpuks äratati üles üks selles hostelis elav inimene, ta näitas meile, millised kohad on vabad, ja saime seal paar tundi magada. Hommikul lahkusime juba varakult ning kuna kohad olid olnud vaid broneeritud, mitte makstud, saigi sellest mingi müstiline tasuta ööbimine.
Kuna tagasi oli minul vaja juba kiirelt saada ja Annika pidi üldse järgmiseks hommikuks Riia lennujaamas olema, läksime tagasi bussiga. Seda lõpmatut bussis loksumist ei taha ma nüüd enam väga pikalt kogeda.
No comments:
Post a Comment