Hei, armsad!
Juulikuus käisime Andreasega kaheks nädalaks Kirde-Prantsusmaal Lorraine'i maakonnas vabatahtlikult Fort de Jouy kindluse müüri parandamas. Kõlagu see siis huvitavalt või mitte, aga võin öelda, et need kaks nädalat võistlevad raevukalt minu suve parimate nädalate tiitli eest, sest kõik oli nii palju parem ja toredam, kui oodata oskasin!
Nimelt sirvisime kevadel pidevalt Seiklejate Vennaskonna ja EstYesi lehti (need on organisatsioonid, mis tegelevad õpilasvahetuste, vabatahtliku töö, Euroopa Vabatahtliku Teenistusega jne) ja Andreas leidis EstYesi lehelt pakkumise minna Prantsusmaale vabatahtlikult lossi ehitama, millest ta kohe kinni haaras ning hetkega otsustas sinna minna. Mina sättisin end sappa - palju me siis ikka muidu suve jooksul näeme, kui ma igal pool ringi lendan. Meie tegevust korraldas SCI France.
Kuni minekuhetkeni teadsime umbes piirkonda, kuhu me läheme ja nägime YouTube'st paari videot inimestest seal Airsofti mängimas (videolt oli näha ainult hunnik muru, metsa ja kive). Kui olime juba poolel teel, saime lõpuks tervitusmeili oma grupijuhilt Hannah'lt. Olime saanud ka väikese infopaki: mida tuleks kaasa võtta, numbrid, kuhu helistada, kui midagi juhtub jne. Kohale jõudes oli sellest hoolimata paras kaos, keegi ei tundnud kedagi ära jne.
Kokku oli meid, noori vabatahtlikke, 9: mina ja Andreas, Yun-Hao ja Yanny Taiwanist, Daniil Venemaalt, Esteban Mehhikost, Hannah Saksamaalt, Luca Ungarist ja Adela Tšehhist. Kirev seltskond! Tegelikult oleks meid pidanud olema kümme, aga Hispaanlane Pedro ei ilmunud kohale (ja mitu päeva ei viitsinud kedagi sellest informeerida ka, sealt lõpmatu valik Pedro-nalju). Arvan, et selline seltskond on töö tegemiseks väga mõnus - 9 inimese peale rääkisime 7 erinevat emakeelt ja olime erinevaist maailma paigust, aga olime kogu aeg peadpidi koos ja saime suurepäraselt läbi. Lisaks meile olid seal tööd tegemas ja läbi viimas ka kohalikud - mina suhtlesin nendega vast kõige rohkem, sest valdasin kõige paremini prantsuse keelt.
Magasime kindluses sees - niiske, jahe, mingit telefonivõrku polnud, elektrigeneraator lülitati sisse põhiliselt vaid ajaks, kus duši all käia tahtsime, tualett oli kaugel ja natuke creepy ja valguseta. Aga - me magasime kindluses!!! Kas saaks veel lahedamaks minna?
Selline nägi müür välja, kui tulime. Et näha, mis sellest hiljem sai, keri allapoole.
Kohalikud viisid meid väga entusiastlikult oma piirkonda vaatama - igal õhtul tegime jalutuskäigu lähedalasuvates linnades, põldude või jõe ääres, mängisime mänge, jutustasime... Esimesel nädalavahetusel käisime ujumas ning pildilasuvat Ameerika memoriali vaatamas. Kui kogu piirkond on üsna lihtne, palju põlde jne, siis sõja mälestusmärgid on kõik väga hoolitsetud ja ilusad. Ameerika memorial näiteks särab öösel tuledes. Ja vaadake, kui korralikult pügatud hekid!
Käisime vaatamas kohta, kus sõja ajal prantsuse (pildil) ja saksa kaevikud üksteisele kõige lähemale jäid - ühe kaeviku kohal seistes oli teist juba kenasti näha. Selles metsas suri 30 000 inimest.
Azor, lemmik kutsu!!!
Kõrvuti kõik kanged alkoholid - kohalik Lorraine'i Mirabelle, rumm, Ungarist toodud Palinka ja õige Mehhiko tequila. Kohalikud jõid üldse alkoholi väga palju - veini ja õlut söögi alla ja söögi peale. Ja neil ei olnud kahju konstantselt meile ka pakkuda.
Meie kõige vanem töömees - Claude, ta sai meie sealoleku ajal 79.
Jean-Paul ja tema kõigearmsam kutsu
Paar päeva varem tapetud metssiga - keerles päev otsa tulel ja maitses imeliselt! (Natuke Asterixi ja Obelixi tunne oli küll :D)
Marie-Therèse - tema oli need kaks nädalat meile vahva vanaema eest, kes muudkui küpsetas ja hoolitses ja pesi pesu. Tegelikult on SCI'l kohalikega leping, et meie töö eest peavad nad meile iga inimese kohta mingi kindla raha päevas andma ning võimaldama meil selle eest süüa osta ja seda kusagil teha. Aga nemad ei hoolinud sellest ja kokkasid meile hoopis iga päev imelisi roogi. Ja ma sain päevad otsa süüa baguette'i ja juustu nii palju, kui ma tahtsin. Ja laual oli alati kõike külluses, nii et pärast lõunasööki kasutasime kõik oma pausi, et maas lamada ja kurta, et kõht on nii täis - Marie-Thèrese ei tahtnud kuidagi uskuda, et meil ei ole lõpmatu suurusega kõhud.
Nancy peaväljak
Verdunis asuv mälestushoone. Naljakas, et kõik on seal ilus, uhke, hoolitsetud - aga koridori lõpus, kus saab langenute mälestuseks küünlaid süüdata, on kivisse raiutud: "kandles 2€". Oleks võinud ju siis väikese grammatikakontrolli teha, enne kui midagi kivisse raiud? :)
Lõputud ja lõputud ristirivid langenute mälestuseks, igaühel ka oma roosipõõsas.
Täielikult maha pommitatud küla Verduni lähedal.
Saime näha kolme ilutulestikku - esimesed kaks 14. juuli, Prantsusmaa rahvuspüha (Bastille' vallutamise aastapäeva) puhul, aga viimane ja kõige uhkem oli lihtsalt üks ilutulestikuvõistlus. Prantslastele VÄGA meeldib rakette lasta.
Pisike vana aja muuseum.
Esteban
Töö areneb jõudsalt, tellingut kerkivad ja müür näeb täitsa müüri moodi välja.
Kui päike keskpäeval teravaks muutus, läksid kivid väga kuumaks ja töötamine oli raske. Seega otsustasid mõned VÄGA põhjalikult rohida kohti, mis olid varjus.
Söök, võrratu söök... Hubert'i suss.
Kellelgi tuli hirmus kaval mõte panna keset tööpäeva põlema hunnik värskeid oksi. Sellega lõppes mõneks ajaks meie töö, kuna lõpuks ei olnud enam midagi näha.
Avastasime ühel hetkel, et meie lähedal on ULMi (põhimõtteliselt mootoriga paraplaani) baas ning soovi korral saame sõita. Hubert mõtles seda küll naljaga, sest 40€ oli tema arvates sõidu eest üle mõistuse kallis hind, kuid lõpuks kasutasid võimalust kõik peale Hannah' ja Andrease. Mulle väga meeldis, sain ülevaate kohast, kus olime, ja lendamine oli muidugi imevahva! Mul oli võibolla sellepärast ka kergem, et rääkisin prantsuse keelt ja sain lennu ajal juhiga suhelda. Tuli välja, et igasugu fotokad, millel on kaelarihm, on täiesti lubatud, nii et sain sõidu ajal pilti ka teha! Nüüd ei kustu need mälestused veel niipea :)
Haldjaprintsess
Meie armas kindlus!
Eelviimasel päeval käisin end üksi pildistamas. :D
Yun-Hao, Yanny, Daniil
Bar-le-Duc
Hästi armas raamatupood! Paljude raamatute vahele olid nad pannud väikseid märkmeid nagu "tore lugemine" ja neil oli palju vahvaid ideid nagu näiteks see siin. Raamatule oli peale kirjutatud vaid lühike iseloomustav fraas - n.-ö. "silmad kinni valimine". Ilmselgelt ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja pidin ühe ostma.
Meie imevahva grupp! Igatsen neid väga väga palju!
Minu teine mina - Hannah Saksamaalt. Avastasime üha uuesti ja uuesti, et meie arvamused, huvid, kogemused jne kattuvad. Jutt ei saanud kunagi otsa ja temaga koos töötada oli lust! Loodan, et kunagi näeme uuesti.
Panen siia ka mõne teiste inimeste tehtud pildi, siiani olid kõik minu omad.
Meiega koos elas ja töötas paar päeva üks natuke naljakas kohalik poiss, kellel muuhulgas näis olevat kombeks lukuaugust piiluda, kui inimesed duši all käivad. Kuna me ei jõudnud talle õigel hetkel midagi öelda, jäime valvesse, kas ta teeb seda uuesti. Vähemalt oli kindlam tunne pessu minna.
Kohalik linnapea? külavanem? vms käis vaatamas, mis me teeme, ja muudkui seletas, kui vaimustavalt tublid me oleme. Pilt trükiti ka ajalehes ära.
Hubert küsis, kas tahame maa-alust galeriid vaatama minna ja meie olime nõus. Kohale jõudes tuli välja, et see on mingi kõrvalkindluse osa, kuhu enam muud kaudu ei saa kui ühe sügava, väga madala ja kitsa avause kaudu roomates. Hannah sai paanikahoo, mina keeldusin liiga lähedale minemast ja nii me siis tulime tagasi. Andreas, Esteban ja Adela läksid siiski hiljem ja leidsid, et oli tore koht, aga ma ei ole sellest kogemusest ilma jäämise pärast just liiga kurb. Lisaks kõigele oli sissekäik ühes väga järsus augus maa sees, kus läks järsku mingi 10 kraadi külmemaks kui mujal.
Tsemendi tegemine, minu lemmik.
No comments:
Post a Comment