Not all those who wander are lost: La rentrée ja muud loomad

Hei-hei!

Olengi juba nädalakese Prantsusmaal veetnud. Kodus on aina mugavam olla, hakkan vaikselt tajuma, kuhu käivad potid-pannid-meepotid jne (väga tähtis!!!) ja mis on minu pere ja mis üldse Prantsusmaa eripärad, näiteks:

üldiselt söövad prantslased noa ja kahvliga täpselt nagu meie, aga minu pere leiab miskipärast, et kahvel paremas ja nuga vasakus käes on parem viis;
leiba süüakse pigem mitte lihtsalt toidu kõrvale või võileivana nagu Eestis, vaid sellega pühitakse ka nt taldrik puhtaks ja seda kastetakse üldse igasugu kastmete sisse jne;
suur vahe on sellel, kas süüa leiba juustuga või juustu leivaga

Igav mul olnud ei ole. Pühapäeval käisime isa, õe ja vennaga näiteks mägedes matkamas sellises kohas nagu Gorge du Loup (tõlkes: hundi kurk), jalutasime üles pisikesse armsasse mägikülla nimega Gourdon. Esimesed paar tundi oli väga tore jalutada, aga siis ütles hostisa, et noh, nüüd paneme mingi ilge kaldenurga all üles välja. Arvasin alguses, et see on nali, aga nähtavasti ma üldse ei mõista, millal ta nalja teeb ja millal mitte. Nii me siis läksimegi nagu mingist kivisest trepist 50m järjest üles. Kui teised olid üles jõudes natuke väsinud ja näost roosad, siis mina olevat välja näinud nagu üks ilus pooleldi surev tomat. Samas, kui pärast maanteed pidi tagasi kõndisime, olid teised väga väsinud (sellest tulenevalt üritasid õde-vend pidevalt lõiketeid otsida ja see ainus, kuhu me isaga nõustusime ka minema, juhtus olevat päris hirmus killustikku täis kallak) ja ma oleks võinud veel mõned kilomeetrid otsa jalutada.

khmkhm, see matkarada oli tegelikult kinni pandud, aga kedagi ei huvitanud

kahjuks valisime pilvise päeva, aga vaade oli sellegipoolest väga ilus

ma isaga, siis kui veel ei olnud suremas :)

see piirkond, kus me oleme, on väga kuulus oma seepide ja parfüümide ja küünalde jne poolest

Samal õhtul jõudis lõpuks koju ka ema, kes oli oma bändiga kusagil saksofoni mängimas sel ajal, kui ma tulin. Et seal kohas, kus ta käis, oli palju värskeid puuvilju ja juurvilju jne, tuli ta pagasnikutäie virsiku-, aprikoosi-, apelsinimahla-, õunakastidega tagasi.

Järgmisel päeval viidi mind rattaga sõitma, ilmselgelt jälle ühte mägikülakesse, aga selle nime ma ei mäleta. Et neil on maanteerattad, oli sõit õnneks päris tore. Nägin küll tõenäoliselt jälle väga tomat välja, pärast ikka kõik imestasid, kuidas mul jalad ei valuta.

Eile oli la rentrée (esimene koolipäev), mis ei olnud üldse tore. See koosnes sellest, et klassikaaslased kõik muljetasid oma suvest, siis pidas direktor lühikese kõne selle kohta, kui tähtsad on lõpueksamid ja kätte anti õpikud ja tunniplaanid. Keegi ei teadnud, kes ma olen ja oma tutvustamisega ei tegelenud ma ise, vaid hoopis hostõde ja mul ei jäänudki eriti midagi muud üle kui lihtsalt istuda ja vahtida. Aga ma olen kindel, et kui tunnid ka algavad, läheb väga palju toredamaks. :)

Nii palju kui ma aru sain, võin valida, kas hakata kolmapäeviti käima hispaania keeles või minna hommikul kehalisse ja lõpetadagi kool kell 10. Ma veel mõtlen selle üle.

Õpikud on kõik hirrrmus suured ja rasked

Pärast kooli käisime Isabelle'i (hostõde) ja tema klassikaaslase Melodyga rannas. Siin on ikka väga soe ja ilus nagu Eestis juulis oli. Ma vist natuke põlesin jälle punaseks nagu ikka siis, kui mind päikese kätte lasta.

Cannes'i rand. Vesi on soe ja läbipaistev, vaade ilus...

Lubasin ka natuke jagada pilte oma kodust. Mulle räägiti, et eelneva vahetusõpilasega oli olnud probleeme, sest ta oli harjunud luksusega ja talle ei sobinud paljud asjad siin majas ja ei maitsenud toit jne. Ma tõesti ei tea, milles probleem, sest siin on minu jaoks ikka tõeline luksus ja toit, mida nad teevad, on väga väga hea.