Selles postituses ma veel koolist ei räägi. Mul on olnud ainult kaks koolipäeva ja ei tahaks veel neist mingeid suuremaid järeldusi teha. Ootan, kuni mul on sellest rohkem rääkida :)
Räägin hoopis natuke oma viimastest tegemistest perega. Nad on mul tõeliselt tegusad, vahel meenutavad natuke mu kallite sõprade Birgiti ja Marianni peret, kelle juures mul viimaste aastatega on väga koduseks muutunud.
Kolmapäeval koolis tunde ei toimunud, seega läksime õe-vennaga Grasse'i linna uudistama. Mulle näidati ära põhilised "vaatamisväärsused" ja proovisin Grasse'i spetsialiteeti (ma ei tea, kas see sõna on olemas, aga mõistate vast küll), milleks on miskisugusest erilisest apelsiniga jahust valmistatud küpsetised.
Teede ääres ja mujalgi on palju palmipuid, kuigi palmid ei ole tegelikult väga selle piirkonna taimed...
Nagu ma eelmises postituses mainisin, meie piirkond on väga kuulus oma lõhnaõlide ja seepide ja kõige taolise poolest. Siin on kolm suurt parfumerie'd: Fragonard, Molinard, Galimard. Neist kuulsaim näib olevat Fragonard (sellel on mitu eri muuseumi ja terve tänavatäis poode) ning selle tehast-muuseumi me ka külastasime. Tehase poole peal jalutasime prantsusekeelse grupiga, kusjuures giid rääkis itaalia aktsendiga (itaalia keelt pidavat jällegi prantsuse aktsendiga rääkima, oh seda mitmekeelsust...) Väga palju huvitavat infot sai teada lõhnaõlide kohta, aeg-ajalt pidi vend mulle teksti lihtsamaks tõlkima, aga vahepeal sain kõigest ise aru ja reaalselt te ei kujuta ette, kui uhke tunde see tekitab!
Siin pannakse parasjagu lõhnaõlipudelitele korke peale
Meile tehti näiteks selgeks, mis vahe on lõhnaõlide nimetustel Parfum, Eau de Parfum, Eau de Toilette, Eau de Cologne (kölnivesi). Kas Sina tead, mis see vahe on?
Muuseas, kuna meeste nahk on happelisem kui naiste oma, siis meestel läheb vaja ainult kõige lahjemaid lõhnaõlisid.
Muuseas, kuna meeste nahk on happelisem kui naiste oma, siis meestel läheb vaja ainult kõige lahjemaid lõhnaõlisid.
See on lõhnaõlivalmistaja töökabinet. Siin ta segab lõhnasid: igasse lõhna läheb üks puuvili, üks lill, üks vürts ja... ee... üks asi veel. Need kooslused on päris huvitavad, näiteks sidruni lõhnaga parfüümis pole tilkagi sidrunit, hoopis õunad ja jasmiin... Jasmiini paistab siin üldse palju olevat, see on umbes kõigis lõhnaõlides ka.
Ostsime mulle uue SIM kaardi ka telefoni. Sellega oli huvitav lugu: Prantsusmaal on kõik telefonid SIM-blokeeritud. Kui tahad vahetada telefonioperaatorit, pead neilt lisaks SIM-kaardile ka telefoni ostma. Minu pere eeldas muidugi, et Eestis on samamoodi ja nii me jändasimegi väga kaua selle kaardi ostmisega. Sattusin vahepeal juba suurde segadusse ja ega kesine keeleoskus seda just paremaks ei muutnud. Lõpuks jõudsime siiski kõiges selgusele ja uus telefon jäigi ostmata.
Reede õhtul harjutas meie majas saksofonikvartett. Väga-väga tore oli kuulata, nad mängisid toredaid tuntud lugusid ka (kuna see olen mina, siis loomulikult ühtki neist pealkirjaga kokku ei viinud...)
Laupäev algas väga huvitavalt. Kui hommikusöögi jaoks alla kööki läksin, leidsin esimese asjana meepotist sellise tegelase. Tema õue viimine nõudis parajalt julgust, aga tugev eesti naine, nagu ma olen, sain sellega hakkama.
Pärastlõunal läksime Saint-Cézaire-sur-Siagne nimelisse külla väiksele peole kuulama isa koori etteastet. Mulle väga meeldis, lauldi renessansiaegseid laule ja selle juurde käis ka huvitav näitemäng. Ainult sellest on kahju, et kuna räägiti vanas prantsuse keeles, ei saanud ma poolest tekstist absoluutselt aru. Hiljem pakuti suupisteid ja räägiti niisama juttu, väga armas külapeoke.
See ongi isa koor. Nii tore oli näha, et isa on neile minust rääkinud, kõik tundsid huvi, et kuidas mul läheb ja kui palju ma keelt oskan jne. Kui läksin pilti tegema, hüüdis üks tädi, et kõik vaadaku nüüd sinna, eestlane teeb pilti! See oli nii-nii südantsoojendav.
Me elame ühes väikeses maailmas. Seda kinnitas mulle ka järgmine seik:
Üks isa koorikaaslastest tuleb jälle tervitama. Paar tavalist küsimust, ohhoo, see ongi see eestlane, jnejne. Ja siis: minu tütre nimi on Laetitia, tema käis YFU-ga Eestis, Tallinnas. Nagu, kas tõesti seesama tüdruk, kes oli minu kodugrupi juht Bapaume'is, see prantslane, kes räägib eesti keelt, on mu isa koorikaaslase tütar?
Käisime ka ühes tenniseklubis lahtiste uste päeval. Mind pandi natukeseks mängima, et mu tase teada saada. Et ma pole teab mis ajast mänginud, oli alguses väga veider, tunnetus puudus jne. Ometi väideti mulle, et ma mängin väga (liiga) hästi. Nii hästi, et neil on raske mulle gruppi leida. Eks näis, homme (esmaspäeval) lähen vaatan ka teise tenniseklubisse ja siis otsustame aegade ja hindade põhjal (aega on väga raske leida, kui koolipäevad viieni õhtul kestavad, eksole).
Täna hommikul käisime emaga väikesel rattatiirul. Idee oli minna vastu isale, kes oli kirikus missal, hüpata läbi sealselt väikeselt aiapeolt ja siis tagasi sõita. Juhtus aga nii, et selleks ajaks, kui kohale jõudsime, oli isa just lahkunud. Nii me siis võtsime klaasi apelsinimahla ja veeresime jälle tagasi.
Pärastlõunal suundusime jälle Gourdoni kanti matkama, seekord läksime murakate järele (ega me neid palju ei leidnud, umbes nädalake liiga vara.) Küll need prantslased ikka armastavad mägesid, muud ei teekski kui vaataks mägesid, jalutaks mägedes, sõidaks rattaga mägedes... Mina olin jälle pooleldi suremas. Nojah.
Putukaid oli ka jube palju. Sääsed, parmud, kärbsed- neist kõigist on siin mingid eriti tüütud variandid olemas. Jube. Putukahammustused segamini kõrvenõgesekuppudega, mis saaks veel parem olla, eh?
Üles jõudes ronisime kivi otsa
See on Gourdon, küla, kuhu me eelmine kord matkasime.
Sellega ma praegu lõpetangi. Kui Sul on küsimusi minu tegemiste kohta, siis küsi kindlasti!
Olge tublid!
No comments:
Post a Comment