Esmaspäeval käisime kohas nimega Gorges du Verdon, see tähendab, Verdoni jõe äärsed orud. See on tõeliselt suur ja võimas kanjon, seal on palju kämpinguplatse ja vaateplatvorme, matkaradu ja mägironimisteesid jne. Turistidele pidavat seal väga meeldima, aga õnneks ei ole veel suvi ja oli nädalapäev, seega liiga palju rahvast ei olnud ning me pääsesime kergesti igale poole.
Et me olime seal ainult ühe päeva, sõitsime põhilise osa ajast ringi autoga, mõnes kohas peatusime, et külastada linna või niisama vaadet imetleda ja pilte teha. Neid pilte mul sai kokku mõnisada, seega ma väga loodan, et jaksate ära vaadata minu hoolikalt välja vaadatud paarkümmend neist. See koht on imeline, soovitan kõigil, kel kuidagi võimalus tekib, kindlasti seda kanjonit külastada!
Teel olles seletas Fred kogu aja huvitavaid fakte igasugu ümbritsevate loomade, lillede, puude ja põõsaste kohta ning korjas tee äärest meile aeda istutamiseks üles igasugu huvitavaid taimi. Ta oli võtnud vaba päeva, et meid sinna viia, istus terve aja autoroolis ja jutustas meile kõigest, mis ümberringi toimus ning ma olen selle üle nii tänulik, sest see oli kindlasti väga väsitav. Aga nii ilus oli ja mul on ainult positiivseid emotsioone sellest päevast!
Mägedevahelised teed on imepisikesed ning kõigil veidi suurematel autodel on kurvide võtmisega suuri raskusi. See auto oligi näiteks natukeseks kurvi kinni jäänud, meie kasutasime seda ära, et natuke ringi vaadata veel enne kui päris kanjonisse jõuame.
Vesi ojakeses vaikselt vuliseb, ta endal laulu laulab, laulab uniselt...
Kirik kõrgel mäe otsas
Rolls Royce (leidsime Burgundia tigusid)
Castellane'is peatusime, et natuke ringi jalutada, sest see on üks armas linnake.
Külastasime ka kirikut. Kõigil kirikutel on hirmus lahedad vitraažaknad.
Koerte kokkutulek
Onu piilub antiikpoe aknast
Tiguuu! (Lootmas, et keegi meist teda ära ei grilli ja nahka ei pista.)
Siin selle jõe peal viskasime õe ja isaga lutsu (natuke rahulikum koht jääb pildist paremale).
Mägine taimestik on üsna kidur, sest taimed peavad hakkama saama rasketes tingimustes. Pildil näeme näiteks puid, mis kasvavad kivist välja.
Point Sublime
Mahutasime end niimoodi pildile, et oleks peaaegu ühepikkused.
Lambad on siin ja lambad on seal...
Pidasime piknikku, kui järsku märkasime taevas raisakotkaid. Küll nad alles tiirutasid meie ümber ning lõpus lendasid otse üle pea umbes 5 meetri kõrgusel. Nii lahe!
Neid inimesi valmistatakse väga tõenäoliselt ette mägironimiseks
Tavaliselt pidavat too vesi veel sinisem olema, aga me sattusime sinna veidi hallil päeval. Sealsel järvel sõidetakse palju paatide ja vesiratastega.
Nii imeline vaade, tundsin end selle kõige kõrval imetillukesena.
Imearmsad prantsuse majakesed oma õitsvate lilledega :3
Jalutasime sinna üles kirikut külastama. Tõusud on mulle väga-väga meeldima hakanud, aga laskumine jalgadele eriti ei meeldi. Kirjutasin kiriku külalisteraamatusse eestikeelse sõnumi ;)
See on lambakaitsekoer. Neid kasvatatakse kõigepealt aasta aega koos lammastega, et nad peaks end ka lammasteks ning siis hiljem õpetatakse neile oma kaaslaste kaitsmist. See oli juba kolmas koht, kus selliseid koeri nägin, aga ma ei saanud neist kordagi ilusat pilti, sest kohe, kui auto peatasime, jooksid nad meie poole ja hakkasid haukuma ja kisama ja meil oli hirm nad alla ajada. Nende tööks ongi ainult lammaste lähedal maas lamada ja iga potentsiaalne oht likvideerida.
Country roads, take me home...
Pont de l'Artuby - Euroopa kõrgeim benjihüppesild (182m)
Lisaks kõigile muudele huvitavatele taimedele on ka nartsissid õitsemishoos, tõime suure kimbu koju vaasi ka.
Imearmas väike kirikuke keset tühjust
Samal ajal kui me isaga pilte tegime, korjas õde lilli
Kokku sai kohe väga armsa kimbukese!
See päev oli tõeliselt imeline ning ma olen nii tänulik kõigile ja kõigele, tänu millele ma selliseid kohti näha saan ja veel koos nii heade inimestega!
Bisous :*
Elo Maria
No comments:
Post a Comment