Laupäeva hommikul mõtlesime õega, et magame rahulikult end välja ja jääme kauemaks voodisse, nagu me seda peaaegu alati teeme, aga ühel hetkel kuulsime koputust uksele ja meid kutsuti sööma. Nimelt oli isal tekkinud hommikul idee, et nüüd sõidame nädalavahetuseks mägedesse.
Oluline asi teada: siinse perega mägedesse sõitmine ei tähenda üldse sama, mis Isabelle'i perega. Ehk siis ei mingeid matkaradu, tapvaid tõuse, hullumeelseid seiklusi, üksi-keset-mägesid-täpselt-ei-tea-kuidas-tagasi-saab. Pigem sõidame autoga läbi võimalikult palju ilusaid kohti ja peatume iga natukese aja tagant, et pilte teha. Mulle endale niiiiväga meeldib, et saan mõlema perega nii lahedaid asju teha. Nad täiendavad üksteist.
Meie pika reisi esimene peatus. Isa otsustas siinkohal hakata õele seletama, kuidas pilte teha nii, et nad ilusad tuleks.
Esimene küla, kus peatusime. Colmars-les-Alpes peaks ta nimi olema. Keskaegsed kindlused, linnamüürid, stiili säilitanud linnatänavad....
Mulle nii meeldivad need mägikülad!!!!!!!
Ei saa ikka kuidagi üle sellest, kui armas komme on akende-uste ette lillepotte panna! Nii ilus!
Väga salapärane. Such art.
Väga omapärane oli kuulata, kuidas kõrvaltänavas peeti pidu ning lauldi keskaegseid laule, samas kui pildil näha olevast retrobaarist kostus kõva tümps.
Siit ostsime oma lõunasöögi. Meiega tegelema oli jäetud üks umbes õevanune poiss, kes sai usinasti tööd teha. Nägu oli küll selline peas, et "appi, miks mina?!"
...ja siin muruplatsil pidasime piknikku. Enne proovis õde loomulikult kõik kiiged ja mängud ja ronimisasjandused üle.
Järgmisena peatusime hetkeks ühes külakeses, kus toimus mingi veider turg. Ponidel olid nii ilusad soengud peas (ja sabad olid ka ilusti punutud)!
Üks minu tuhandetest koerapiltidest. Põhimõtteliselt, ma teen pilti peaaegu igast koerast, kes vähegi armas välja näeb, sest mul on suur nõrkus koerte vastu.
Kuna sõitsime teedel, mis olid alles hiljuti avatud, oli autode nägemine tõeline ime. Mootorrattapunte oli päris palju, aga ma kujutan ette, et neil võis siiski üsna jahe olla, sest õues oli alla 10 kraadi sooja. Mäed...
#SeuleAuMonde
(Vaadake kõik mu ilusaid kollaseid pükse!)
Ümisejad! Kuna nad ei ole veel väga inimeste kohaloluga harjunud ning meie sõitsime elektrirežiimil, siis me nägime neid täitsa mitu.
Mägioja! Vesi on oma pikal teel kaasa toonud igasugu puuoksi ja muud jama. Neid ojakesi ja koski nägime igal pool, mäed ju ikkagi. Nagu oleks mingis elavas geograafiatunnis ja see on nii tore!
Sellel pildil ei ole mingit sügavat tagamõtet.
Ainus päris linn, kus peatusime. Barcelonnette. Vanemad jõid kohvi, meie õega otsisime vanaemale saatmiseks postkaarti ning salaja ka isale sünnipäevakingitust.
Ühe poe uksel oli selline silt: "Võimalik on juba tehtud, võimatut parajasti tehakse, imede puhul tuleb ette valmistuda, et nad jäävad 48h hiljaks"
Võililled! (Vahemärkus, koerale ka hirmsasti meeldib nendega mängida.)
Magasime hotellis Lacour, mis asus Mont-Dauphini nimelise mäe jalamil. Mäe nimi tuleb sellest, et ta on delfiinikujuline. Õhtust sõime Guillestre'is (kõrvalküla), proovisime kohalikke spetsialiteete. Hirmus hea oli ja et mul oli kõht korralikult tühi, sõin ära kogu salatimäe mu ees (eelnevalt teenindaja oli küsinud ka, et kas tüdrukutele meeldib ikka süüa, sest roog on väga suur. Meeldib küll. Õde, kes tundub selline pisike ja kõhna, sööb isegi minust rohkem.) Õhtul jõudsime Eurovisiooni vaatama selleks hetkeks, kui algas hääletus. Olin õde natuke harinud, vaatasime koos esimest poolfinaali ning teisest poolfinaalist näitasin talle oma lemmikud ette (keskmine prantslane teab Eurovisiooni kohta vaid seda, et Prantsusmaa alati kaotab ja mis me tast ikka vaatame). Meie mõlema lemmik võitis! :) Tore on see, et kuna siin oleme teises ajatsoonis, saab Eurovisioon varem läbi ja juba kella ühe paiku magasime magusat und.
Muuseas, mulle ikka nii meeldivad hotellihommikusöögid. Isegi, kui seal midagi erilist ei pakuta.
Hommikul läksime üles mäe otsa, imetlesime vaadet ning vaatasime kindlust.
Lillelaps lillelaps, väsinud lillelaps padjanäoga
No vaadake kui ilus see kosk on seal paremal!
Mina ja mingi tunnel. Tunneli lõpus jäin mingi kibuvitsalaadse asja okastesse kinni. Poole kampsuniga. Ai.
Edasi sõitsime mingi järve äärt pidi. Nimi on tal arvatavasti Lac de Serre-PonÇon. (Me olime kodust nii kaugel, et mul on kõik sassis ja ma siis nüüd otsin Google Mapsist nende kohtade nimesid)
Vihma ja tuulega on tekkinud selline naljakas kuju, mida kutsutakse Les Demoiselles Coiffées, ehk siis "ilusate soengutega preilid". Me siis tundsime, et meid on ka pildile kutsutud.
Veel üks kosk. Aga nad on kõik nii lahedad ja alati otsime neid.
Niisama ilusad mäed. No nii ilus on, see aasta on mulle totaalse mäearmastuse sisse juurinud, nii et ma panen mõnuga teile siia kõik need miljon mäepilti, mis ma teinud olen
Mina ja mäed vol 182749381057
Mul oli vist küll päev otsa padi näos, aga veel üks megailus kosk!
Väike järv ja nii kaunis peegeldus!
Ümiseja ümiseja ümiseja ümiseja vaadake kui lähedal vaadake kui ilus, appi ta on nii armas!!!
(Isa väitis, et tema tahab uuesti sündida ümiseja kehas ning terve järgmise elu mööda mägesid ringi kalpsata)
Euroopa kõige kõrgem tee! (2806m) Suurem osa sellest avati alles eelmisel nädalal, aga kuna just paar päeva enne meie saabumist sadas uuesti lund, ei jõudnud nad tervet teed tipuni välja puhtaks pühkida. Siin oleme kusagil 2700m kõrgusel, õues on 4 kraadi ning me poseerime toariietes kahemeetrise lumekuhja kõrval.
Kui pildilt hästi näha pole, siis meie kõrval on lumele kirjutatud Elo ja Nolwen :)
My spirit animal
Päris suured lumised mäed!!!!!
!!!!!!!!!!!
All vasakus nurgas näeme väikest militaarküla. (Neid kindlusi ja muid militaarehitisi on nii palju, sest me oleme kunagisel Itaalia piiril.) Paljudes majades eristame siiani veel kunagisi talle, kööke, elumajasid. Kahju on aga sellest, et departemangu juhataja (?), kes muuseas elab ainult mõned kilomeetrid eemal, ei paista selle külakese säilitamisest väga huvitatud olevat. Vihm, lumi ja äikesetormid teevad oma töö ning need armsad suure ajaloolise taustaga majad vajuvad kõik ükshaaval kokku.
Lõpuks sõime pühapäeval lõunat kell neli (!!!) KFC's. Ühe prantslase jaoks on pea mõeldamatu nii hilja lõunat süüa, aga mis teha, ei leidnud keset mäge piisavalt häid söögikohti ning supermarketi võileibu ka sööma ei hakka. Minu esimene kord KFC's nii palju kui tean, mega hea! Asjad on päris enda maitsega.
Nii palju siis sellest reisikesest. Nagu näha, on kõik inimesed mu ümber hästi motiveeritud mind igale poole viima, mille eest ma olen lõpmatult tänulik! Motiveerin siis end ka blogi kirjutama, et ma kunagi seda headust ära ei unustaks.
Näeme jälle!
Elo Maria :*
No comments:
Post a Comment