Minu vaheaeg sai küll eelmise nädalaga läbi, aga blogis olen siiani selle lainel ja jutustan teile, milliseid linnu eelmisel nädalal külastasime.
Teisipäeval käisime emme ja Nolweniga Cannes'is. (Kõigepealt loksusime tunnikese bussis, juht leidis nähtavasti, et talle oma lahtisest aknast piisab küll ning seega konditsioneer ei töötanud ja me olime pooleldi palavusse suremas.) Näitasin neile, kus mu kool asub, hiljem kõndisime natuke mööda mereäärt pidi, vaatasime üle festivalide palee (kus, muuseas, kolmapäeval algas Cannes'i filmifestival) ja ilusad paadid ja jahid. Ostsime McDonald'sist süüa ning sõime seda ühe karuselli ees. Õhtul küsis isa, ega me politseinikke ei näinud, sest nähtavasti oli samal hommikul Cannes'is toimunud juveelirööv (10 miljoni euro väärtuses varastatud ehteid) ja seda ainult paarisaja meetri kaugusel kohast, kus olime. Meie ei näinud ega kuulnud midagi.
Kuna Cannes'is tegelikult väga palju midagi teha polegi, siis võtsime suuna poodide poole. Õde sai oma telefonile ja iPadile uued katted, mina igasugu uusi riideid. Hiljem läksime veel sööma käsitööjäätiseid, mida pühapäeval St Tropez's juba maitsnud olime. Imehead!
Leidsime tänavalt Eesti lipu!
Õhtul läksime külla Isabelle'i perele (aga ainult mina, ema, Nolwen ja Fabienne, sest Fredil oli töönädal nagu iga teine ning ta soovis end välja puhata). Väga tore oli see, et kuna Isabelle'i vanemad räägivad inglise keelt, siis ma ei pidanud eriti tõlgitööga tegelema ning emal oli ka kindlasti palju lihtsam. Tore oli kuulata kiidusõnu oma keeleoskuse kohta, kuna vaene Isabelle'i pere tunneb mind ajast, kui ma veel iga lauset 5min moodustasin. Sain ka teada, et neile kõigile tunduvad mu mühatused ikka väga imelikud (väljendid "mhmh", "mkm", "hehee", "ahhaa", "ohhoo" jne ei ütle prantslastele midagi), aga nad on lõpuks vist hakanud taipama, et see on mingi eestlaste värk ja ma ei ole ainus imelik. Mina muidugi unustan kogu aeg ära, et nad ei mõista ja vastan ka pärast 8 kuud ikka "mhmh" ja "mkm".
Kolmapäevaks lubati imeilusat ilma, seega läksime emaga kahekesi Monacosse. Hommikul just pärast kodust väljumist avastasin aga, et olin jälle unustanud fotokasse mälukaardi panna (krooniline viga!!!) ning tassisin seetõttu kogu selle suure aparaadi mõttetult kaasa. Monacos nägime ära palee (lõpuks sain ka sees ringi jalutada, audiogiidiga on muuseas tohutult põnev seal, kindlasti soovitan minna!) ning selle ees toimuva valvurite vahetuse, sõime merekarbipastasid ja apelsiniõiemaitselist crème brulée'd. Vaatasime ära ka okeanograafiamuuseumi ja Monte Carlo. Linnas käisid ka suured ettevalmistused saabuvaks elektriautode ralliks ning muidugi kuu lõpus toimuvaks Monte Carlo Grand Prix'ks, seega kõik kohad olid täis igasugu suuri konstruktsioone ja tunneleid.
Need meduusid olid niiiii lahedad ja neile paistev valgus muutus pidevalt
Selles ruumis oli terve suur näitus sama koha pealt tehtud mustvalgetest piltidest
Väga sügavmõtteline näitus oli. Väga. Such art.
Õuebasseinid on juba mõnusasti avatud ja näevad väga ahvatlevad välja. Lisaks, piletihind on odavam kui ma arvasin, ühe hommikupooliku eest tuleb maksta näiteks midagi 4-5 euro ringis.
Vormeliautode boksid on juba valmis
Maa-alused tunnelid (ja minu uued püksid!)
Ripsmetega auto!!! Nii nunnu!
Lõunat sõime kell kolmveerand neli! Eestis see vist ei ole nii mõeldamatu, aga minu Prantsusmaaga harjunud kõht oli väga šokeeritud ja protesteeris valjuhäälselt.
Reede oli 8. mai ehk teise maailmasõja lõpukuupäev. Selle puhul oli Prantsusmaal jälle vaba päev ja suured tseremooniad igal pool. Meie läksime jällegi Le Tignet tseremooniale, millest isa tuletõrjujate ülemana oli osa võtma kohustatud. Seekord oli seal väga palju rahvast, sest kohaliku kooli lapsed olid pandud hümni laulma ning nende isad-emad tulid kõik loomulikult kaasa.
Üks kaunistatud purskkaev.
Roosikaupmehed keskväljakul
Loomulikult kasutasid paljud firmad-ettevõtted võimalust, et oma tooteid laadal müüa.
Mina ja roosid. Ma vist tegin kogemata selle pildi hästi roosaks...
Üks tädi müüs oma raamatuid, mida tal oli ikka väga palju. Ma ostsin kolm. Ühe sellepärast, et ta oli ilus, teise sellepärast, et õde soovitas ning kolmanda lasin müüjal valida. Oh seda raamatuparadiisi! (Raamatuid oli kokku võibolla 3 korda rohkem kui pildil...)
Veel üks kaunistatud purskkaev
Selle onu etteaste nimi oli "Coiffures mystérieuses" ehk "Salapärased soengud". Meie sattusime seda vaatama, kui soengut tehti sellele tüdrukule, aga juba varsti avastasin end ka ise tolle juuksuritooli pealt...
Madame la Comtesse Waooouh!
...ehk proua krahvinna Vauuuu!
(ärge muretsege, ta ikkagi küsis mu käest, kas ma luban endale kõrge soengu teha)
Ütleme nii, et tollel päeval püüdsin pilke igast ilmakaarest ning nüüd on minust pilte ka paarikümne võõra inimese telefonis või fotokas... Ustest sisse astumine on muidugi teine teema... ja me külastasime veel pärast tervet muuseumi.
Midagi rahvusvahelisest parfümeeriamuuseumist, vanad lõhnaõlipudelid.
Seal muuseumis sai nuusutada nii palju erinevaid lõhnu, et väljudes oli mul sellest kõigest koguni süda paha. Siin üks huvitavamaid (ja haisvamaid) osi: oopium, hallutsinogeensed seened, gamma-aminovõihape, marihuaana, kokaiin, tubakas...
Kesklinnas loodi ka uus maailmarekord: hiiglaslik cupcake (koosneb 35 000 roosist).
Loodan, et teil on tore lugeda ja mu pilte vaadata, sest minul oli päris tore seal ise kohal olla.
Alla kahe kuu Prantsusmaad jäänud!
Näeme varsti, sest mul on veel palju pilte, mida teile näidata ning seiklusi, millest kirjutada!
Elo Maria
No comments:
Post a Comment